Pealtnäha samasuguse mustriga kaelkirjakud erinevad üksteisest tegelikult märkimisväärselt. Penn State ülikooli poolt läbi viidud uuringust selgub, et igale kaelkirjakule ainulaadne karvamuster võib pärineda looma emalt. Muster võib mängida olulist rolli selles, millised on noorlooma ellujäämise žanssid ja poja laigud võivad viidata tema oodatavale elueale.

"Kaelkirjaku laikude muster on äärmiselt keerukas ja see võib isendite lõikes üksteisest märkimisväärselt erineda. Tegelikult ei tea me aga seda, mis on selle mustri tegelik ülesanne," sõnas uuringu autor Derek Lee. Kaelkirjaku keerukas muster võib mängida rolli tema kehatemperatuuri reguleerimisel, kaitsta looma kiskjate eest või aidata eristada liigikaaslaste seast perekonnaliikmeid või teisi konkreetseid isendeid - kõik need ülaltoodud oletused võivad mängida olulist rolli selles, millised on tema ellujäämise ja järglaste saamise võimalused.

Derek Lee ja tema kolleegid uurisid Tansaania metsades ja savannides enam kui kahtesada väikest masai kaelkirjaku poega. Nad võrdlesid karvamustrist tehtud pilte ja analüüsisid kaelkirjakute ellujäämise määrasid. Laigud, mis kaelkirjaku tumehalli nahka katavad, vanuse kasvades ei muutu, nii olid teadlased võimelised isendeid omavahel eristama.

Nad märkasid, et vastsündinud kaelkirjakutel, kelle keha katsid suuremad ja korrapäratumad laigud, oli ellujäämise tõenäosus suurem kui teistel, kelle laigud olid väiksemad ja piklikumad. Suurte ja ümarate laikudega kaelkirjakupoegade väljavaated täiskasvanuks saada olid paremad. Võib vaid oletada, et säärane muster varjas neid kiskjate eest ehk paremini. Võib-olla mängis muster rolli ka kehatemperatuuri reguleerimisel ja omavahelisel kommunikatsioonil.

Ilmselt on kaelkirjaku laigulise välimuse taga mitmeid põhjuseid. See uurimistöö on üks samm mõistatuse lahendamisele lähemale. Sellest, mis teadlased täpsemalt välja selgitasid ja kuidas uurimistöö käis, saad lugeda ajakirjast PeerJ.