Ismaelile oli eesli kinkinud tema isa Antonio, kuna see oli poja suur unistus. Paraku viis töö mehe Malagasse, 30 kilomeetri kaugusele maakodust, kuhu ta isolatsiooni tõttu enam tagasi ei pääsenudki. Ismaeli äraoleku ajal hoolitses eesli eest tema vend.

Mees kartis, et lahusoleku tõttu ei pruugi eesel teda enam äragi tunda, kuid läks sootuks teisiti. Loom sattus peremeest kohates eufooriasse. Ismael ei oskagi öelda, kumb osapooltest rohkem liigutatud oli. Tema sõnul on eeslid väga õrnad ja hoolivad loomad ning ta ei mõista, miks neid peetakse pahurateks ja kangekaelseteks.