Võib üsna julgelt oletada, et enamus inimestele meeldivad kutsikad ja kassipojad ning nad viiksid mõne meeleldi omale koju. Sest ega see looma eest hoolitsemine ju keeruline pole, eks? Ometi käib uue pereliikme lisandumisega kaasas lisaks rõõmule ka suur vastutus ja hulk kohustusi, mis mõnel inimesel on ununenud või hoopis teadmata. Eriti kui loomas nähakse pereliikme asemel asja.

Nii juhtus viie vapra kutsikaga, kes detsembris Pärnu loomade varjupaika sattusid. Kui peremees varjupaika teatas, et tal on kutsikad, kellele kiiremas korras tuleb uued kodud otsida või vastasel juhul nad merekooli saadetakse, kiirustasid varjupaiga töötajad kohe kohale. See kõik toimus detsembris, pühade ajal, mil enamus inimesi perega kodus olid ja rahulikku jõuluaega nautisid - ometi teavad varjupaiga töötajad, et aega võib selliste väljakutsete puhul nappida ning kiire reageerimine on määrava tähtsusega.

Pererahvaga vesteldes jäi mulje, et loomade eest hoolitsemine oli tahaplaanile jäänud ning mõned olulised sammud tegemata. Pere kaks koera olid küll toidetud, kuid teadmatusest või tahtmatusest vaktsineerimata ja hooldamata. Samuti tundus, et kooliaegsed bioloogiatunnid olid inimestel ununenud, sest kui isane koer oli küll õues ketis, jooksis steriliseerimata emane küla peal vabalt ringi ning tema tiineks jäämine tuli ebameeldiva üllatusena. Täiskasvanud koerad, kes pole loomaarsti kunagi kohanud, olid inimpelglikud ja parasiite täis. Varjupaiga töötajate veenmisele vaatamata keeldus pererahvas täiskasvanud koeri ja üht isast koerapoega loovutamast ning varjupaika saabusidki viis kutsikat.

Arglikud koerapojad, kes vaiksel pühade ajal varjupaika saabusid, võitsid kiiresti töötajate südamed: neid soojendati, raviti, hellitati ning muinasjutulise pääsemise vaimus said kutsikad omale pöialpoiste nimed: asjalik uudistaja Ninatark, veidi pahura olekuga Toriseja, omaette istuja Häbelik, nurgas tukkuja Unimüts ja õnnelik uue kodu otsija Õnneseen. Varjupaigas kohanesid nad kenasti, said kõik vajalikud protseduurid, õppisid inimesi usaldama ja ennastunustavalt mängima. Varjupaiga väsimatud töötajad suutsid kõigile viiele otsida uue armastava kodu, kuid mure nende endise pere ja teiste sarnaste pärast jääb alles. Sellised juhtumid, mida tuleb kahjuks ikka ja jälle ette, innustavadki varjupaiga töötajaid ja vabatahtlikke iga päev tööle - mitte ainult varjupaika sattunud loomade eest hoolitsema, vaid ka ühiskonnas levinud kahjulikke veendumusi kummutama. Vähe sellest, et iga perega liitunud loom peab saama kvaliteetset sööki, jooki ja hellitusi, tuleb regulaarse liikumise, vaktsineerimise ja arsti juures kontrollis käimisega kanda hoolt ka tema tervise eest. Loom jõuab küll uude koju, aga inimese teadvusesse peab jõudma uus mõtteviis ja elustiil, milles uus pereliige on vääriliselt kõrgel kohal.

Lisaks tuleb läbi mõelda, et nagu inimlapski, saavad kutsikad ja kassipojad sigimisvõimeliseks enne täiskasvanuks saamist ning hoolimatuse ja teadmatuse tulemusel võib juhtuda, et laps saab kogemata lapse. Kogenematutele loomaomanikele tuleb sageli üllatusena, et koertel võib esimene jooksuaeg saabuda 8-10 kuu vanuselt, vahel varemgi, kassidel lausa 4-5 kuu vanuselt! Ootamatult terve pesakonna uute ilmakodanike võrra rikkamaks saades tehakse vahel üsna julmi tegusid: jagatakse loomalapsed suvaliselt küla peale laiali või lausa tapetakse.

Õnneks oli Pärnu pöialpoiste saatus sellevõrra helgem, sest nende peremees taipas varjupaika helistada ja kutsikad loovutada. Aga varjupaiga töötajad ikka muretsevad. Räägivad, nõustavad, soovitavad, teavitavad ja aina muretsevad. Ja loodavad, et ühel päeval on loomaomanikud juba nii teadlikud, et selliseid väljakutseid enam ei tule. Seniks aga: enne looma võtmist mõtle, kaalu ja planeeri; ja kui loom juba olemas, aga tunned, et hakkama ei saa, siis küsi varjupaigast nõu - küll leiame koos lahenduse.

Allikas: Varjupaikade MTÜ blogi

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid