ILSE BLOGI | Oma riisi ja porgandit võite ise süüa ehk väikese taksi kokandusminutid

On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid - ja siis on veel üks erikategooriasse kuuluv silmapaar: taks, kes vaatab inimesi söögilaua taga. Taks, kellele pole iial süüa antud!

Söögiteema on valdkond, milles eelnevate koerte puhul enim vigu olen teinud, seega püüame Ilse puhul neid eos vältida. Kuna Tilde, eelmine taks, oli kogu elu seltsikoer ning kellelgi ei tulnud pähe, et ta võiks mõnelt peolt kõrvale jääda, kinnistus igaühe mällu pilt koerast, kes võis tundide kaupa kahel tagumisel käpal istuda (ja see pole taksi pika kere seisukohalt tegelikult kuigi tervislik) ning pilguga sugereerida: kas sa tead ka, kuidas nad mind kohtlevad - mind ei ole aastaid toidetud!

Loomulikult läks kellegi süda ikka härdaks (omainimeste peal ta seda metoodikat reeglina ei katsetanudki, vaid otsis naiivsemaid) ning pudenes paluke, mis seejärel ära peideti, õuepidudel näiteks maa sisse kaevati, et siis kohe uuele ringile tulla. Veelkord: pole osavamat manipulaatorit, kui üks murekortsuga taks! Dogi lähenemine asjale oli otsekohesem: tuli oodata, mil inimesed peolauas hajameelsemaks muutuvad ning siis ühe ampsuga tort mauh! sisse tõmmata.

Ilse ei ole seda taktikat veel avastanud ja laualt ampsama ta kasvu tõttu ei ulatugi, küll aga taipab ta lõhna järgi, milline pühamu on külmkapp ja selle uks, pliit ja sellelt irduvad lõhnad. Igaks juhuks tasub vaatama tulla ikka. Nõuab ülimat meelekindlust jääda enese juurde ja ignoreerida kutsikat, kui endal parimad palad ees on. Näis, kuidas kulgeb tänane Eesti Vabariigi aastapäev süldiga, mille keetmisel Ilse mulle üleeile kangesti abiks tahtis olla.

Koeraspetsialistid ütlevad, et Ilse vanuses kutsikas peab sööma kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel ning muidugi talle kõige kasulikumat ja eakohasemat toitu. Päris minutipealt me söögiaegadest kinni pole pidanud, seda enam, et endagi päevaplaan pole näiteks nädalavahetustel läbinisti rutiinne, aga koerakrõbina voor kolm korda päevas on siiski kindel...(ei, ma ei saa ju öelda: kindel taks?). No kindel ja läbiv element siis.

Esimese krõbinapaki andis kasvataja meile kingitusena Lätist kaasa, aga kuna sama marki Eestis loomapoest kohe ei leidnud, oleme vahepeal katsetanud teistega, mis sobivad väikesekasvuliste tõugude kutsikatele, lisades sellele puljongit (isekeedetut muidugi, kodus töötava inimesena olen oma kutsika peakokk ja mis üle jääb, selle saavad inimesed) või petti/keefiri (probiootikumid!) Tänu jumalale, ei mingeid kõhuhäireid ega allergiaid! Absoluutne hitt on kala! Ainuüksi siia ja karpkala lõhn ajab kutsika nii pöördesse, et oleks patt talle sealt mitte tükikesi kaussi lisada - soolavabalt muidugi.

Eepiliseks veaks on osutunud aga koerale riisi- või kaerahelbepudru serveerimine. Sööge ise, kui tahate! Ei aita ka sinna sisse peidetud maksa- või kanalihatükid - gurmee süüakse ära esimesena ja ülejäänu võivad inimesed endale jätta.

Sama teema on toore porgandiga, mis hammaste seisukohalt võiks kutsikale justkui kasulik olla. Kui porgand, siis keedetult, palun! Küll aga on Ilse enda jaoks avastanud bataadi, õuna ja pirni. Esimene on ta lemmikmaius ja selle abil õpime teinekord ka kuulekust. Paraku istub ta oma õhinas nüüd maha juba siis, kui mu käes bataaditükki näeb, ilma et jõuaksin talle vastava käskluse anda. Ja õunatükk näpu vahel tähendab ilmselgelt "koht", sest selle lõhna peale läheb väike taks vabatahtlikult puuri.

Üldiselt kulub mul viimasel ajal märkimisväärne aeg internetiotsingutele: mida ja mis kujul koerale ikkagi anda tohib - vaatamata sellele, et tihtipeale sedasorti lugusid ise Delfis avaldan, enesetäiendamine ei tee kunagi paha. Olulised on ka kogused, sest taksidel on komme süüa rohkem, kui mahub, ning ei võta just kaua aega, kuni temast madalate käppade tõttu hüljes saab.

Ma jumaldan Ilset nagunii, aga üks omadus teeb ta mulle eriti hingelähedaseks. Sarnaselt mulle pole ta hommikuinimene. Või noh, hommikukoer. Minu jaoks pole midagi talumatumat kui olend, olgu siis kahe- või neljajalgne, kes kella kuue- seitsme ajal hommikul reipalt askeldama kukub. See on piin, see on karistus, see on füüsiliselt valus!

Ilse käib oma hommikutiirul õues enne kella 8, kui mees tööle ja laps kooli lähevad, sööb kõhu täis ja kobib siis uuesti kaissu. Kui mul on aeg kella 9-10 paiku tööle asuda, käin mina omakorda talle ilmselgelt närvidele, sest ta keerab end oma pessa magama ja põõnab rahulikult südapäevani. Tegutsetakse ning rahmeldatakse ikkagi õhtul või kõige varem siis, kui külmkapi uks häält teeb - ja õige kah!