1.Varjupaikades ei ole tõukasse

Nii ja naa. Varjupaikadessegi satub tõutunnustega kasse, kuid peamine põhjus, miks neid nn päris tõukasse ei ole, on tõupaberite puudumine. Samuti on tõutunnustega kassitele tihti palju pikem järjekord.

2.Varjupaigakassid on käitumisprobleemidega

Vale! Suur osa kasse, ei satu varjupaika halva käitumise pärast. Varjupaik on enamike kasside jaoks stressirohke koht, sest nad peavad paljude kassidega oma eluruume jagama. See stressist tingitud ärevus kipub kaduma, kui kiisu päris oma koju jõuab ning end seal sisse seab.

3.Varjupaikades on vaid vanad kassid

Vale! Varjupaikadesse satub igas vanuses kiisusid. Pesaleidjas on alla aastaseid kasse tavaliselt palju rohkem, kui tõeliselt seeniorieas kiisusid. Samuti on kevadest sügiseni varjupaikades väga palju kassipoegi.

4.Varjupaigaloomad on haiged

Nii ja naa. Varjupaika sattudes on loomadel tihti terviseprobleeme, kuid varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud teevad kõik endast oleneva, et loomad terveneks. Pesaleidja ei anna ühtegi kassi uude koju ilma, et kass kliinikus uuringutel poleks käinud, kuid saja protsendilist tervisegarantiid ei saa kahjuks anda, sest keegi meist ei suuda kasside sisse näha.

5.Loomad ei ole inimestega harjunud ning kipuvad metsikud olema

Vale! Varjupaikades suunatakse väga palju tähelepanu kasside sotsialiseerumisele. Sotsialiseerunud kassidel on palju suurem võimalus endale uus kodu leida. Pesaleidjas on oma reegel, mille kohaselt on igal kiisul oma isiklik vabatahtlik, kes vastutab selle eest, et kass võimalikult hästi inimestega läbi saaks.

Allikas: Pesaleidja blogi