VIDEO JA FOTOD | "Alguses kartsin, et neist ei saagi asja!" Eraklikust maamajast päästetud koertepesakond õpib inimeste hulgas toime tulema
(29)
Harjumaal Kose külje all asuvas talus pidas eraklik peremees koeri nii, nagu jumal juhatas - ta oli võtnud algselt nii emase kui isase ning asjade loogilise käiguna olid tänavu sügisel tulemuseks kutsikad, keda isegi kõige külmematel päevadel tuppa sooja ei lubatud.
Teave jõudis loomakaitsjateni läbi naabrite, kes märkasid koeri kogu aeg õues omapead olevat. Esmalt pidi loomadega tegelema üks teine MTÜ, kes koerte jaoks juba korjandusegi korraldas, kuid kuna asi ei edenenud ning õues paukus pakane, sõitis Irmeli resoluutselt koertele järele. Korjanduse tagajärjel laekunud summa on nüüdseks talle üle kantud.
"Väljas oli miinus viisteist kraadi. Omanik ei olnud nõus isastest koertest loobuma," jutustab Irmeli, kes esmalt viis ära ema koos emaste kutsikatega.
Kui tema juures kodus selgus, et koerte väljaheited koosnevad vaid kondipurust ja teravatest kildudest, sai tal uuesti mõõt täis. "Uurisin natuke vanamehe tausta - selgus, et ta on ennegi PTA-ga pahuksis olnud. Läksime siis isastele kutsikatele ka järele. Vanamees ei tahtnud alguses neid anda, aga ähvardasin mesimagusa häälega, et homme tulen koos PTA-ga ja siis võtame lehmad ka veel ära!"
Tema sõnul olid kõik koerad metsikud, peitsid end maja alla ega andnud end kätte ei Irmelile ega peremehele. Tagaajamisprotsess kujunes pikaks ja keerukaks, kuid päädis Irmeli võiduga. Seejärel toimetas ta ka kaks viimast kutsikat oma koju.
"Tulles olid nad niisugused, et kartsin, kas neist üldse asja saab. Nad värisesid, olid poolkükakil asendis, ema oli tohutult arg, seisis nagu kivikuju. Aga nädala möödudes hakkasid kraaklema ja nüüd on nagu hävituspataljon! Teevad nii palju pahandust, et oh my god! Igavesed suure elukad on!" naerab ta.
Kuigi Irmelil on eelmisest peremehest inimlikult kahju, on ta veendunud, et 18.sajandi loomapidamismeetodid ei kuulu enam tänapäeva. "Ma ei saa väita, et neile koertele on peksa antud. Ilmselt nagu maainimeste käest vahel ikka - jalaga tou saanud, et ära töllerda jalus. Ma olen hirmunud koeri küll näinud, aga mitte selliseid. Tüüpilist kutsika käitumist, et keegi tuleb koju ja nemad laperdavad vastu, neil ei olnud," räägib ta.
Ussirohust polnud eelmine peremees ilmselt isegi kuulnud: kui Irmeli seda kutsikatele viimaks manustas, hakkasid nad hullupööra usse väljutama. "Sitt koosneb ainult ussidest, mis on nagu boamaod! Muudkui tuleb ja tuleb!" kirjeldab ta.
Märtsi keskel saavad kutsikad ka vaktsineeritud ning on valmis päriskoju minema. "Alates kolmeteistkümnendast märtsist võivad nad juba ära jalutada, selleks ajaks võiks nende peale järjekord olla," pakub Irmeli, kelle sõnul on hädavajalik, et suurekasvulised kutsikad leiaksid kodud aiaga majades.
Ta on tänulik oma toetajatele, kelle abiga on MTÜ Aita Mind Koju õuele kerkinud eraldi koertemaja - vastasel juhul poleks kutsikaid kuhugi paigutada olnudki. Praegu on Irmeli hoole all 22 koera - peamiselt keskendub ta vanadele ja invaliidistunud loomadele, kellel puuduvad šansid mujal kodu leida.
