Ette ruttavalt ja viiruseteemaliste manitsuste ennetamiseks: loomulikult me ei korralda massiüritusi ega ka osale sellistel pidudel, kus eiratakse pandeemiaaegseid soovitusi. Vastupidi, sain möödunud aastal kokku seitse nädalat ranget karantiini pidavas Hispaanias viibides nii korraliku koolituse ja kogemuse, et poodi minekuks 10 minutiks maski ette tõmbamine tundub lapselalin. Lihtsalt viimastesse nädalatesse on sattunud mõned väiksema seltskonna (oma pere pluss paar lähemat sõpra) koosviibimised ja üks vabaõhu-sünnipäev, millest takski pole saanud kõrvale jääda.

Kaks meie sõpra käisid taksikatsikul juba kahe nädala eest ning esmalt säilitas Ilse talle omase pieteeditunde: jälgida tundmatuid inimesi pigem distantsilt ja hoida igaks juhuks minu kui emme lähedusse, kui peaks tekkima tarvidus millegi üle kurta. Õhtu edenedes muutus ta üha julgemaks ja soostus seejärel lahkelt ka sülle võtmisega. Eks selles väike omakasupüüdlik moment laual lebanud ahju-doradade näol kindlasti juures oli, aga esialgu oleme kõik jäänud meelekindlaks: taks ja inimeste söögilaud on välistatud kombinatsioon.

Järgnes sõbra sünnipäev Pärnus, kus vaatamata väikesele seltskonnale hääled kohati nii valjuks paisusid, et koer lõpuks padja alla peitu läks: no kas saab rahu või mitte?!

Vabariigi aastapäeva tähistasime meie juures kodus. Selleks ajaks olid Läti Vabariigi koersaadiku jaoks enamik külalisi juba tuttavad ning ta sai häbelikkusest kiiremini üle. Mu pojanaine Kristel tundub talle siiski kõige usaldusväärsema isikuna, kelle külje all vahepeal silm looja lasta ja seejärel edasi möllata. Kuna kujunes nii, et viimased lahkusid alles pärast kella kolme, võttis Ilse koristamise ajaks tuurid korralikult üles ja sööstis mööda esikut edasi-tagasi: läheb siis nüüd peoks või mitte?!

Juba nädalavahetusel tuli peale veel üks vabaõhu-sünnipäev Keilas rohke tantsu ja lauluga, boonusena peatselt kolmeaastaseks saav tüdruk - omasugune, kellega seltsida ja möllata, ning vähemalt üks tuttavat päritolu laul - Raimonds Paulsi kirjutatud "Rumal süda". Nüüd peaksid küll kõik ühiskonnagrupid nähtud olema ning taks võib rahumeeles võtta seisukoha, et inimesed on ilusad ja head.

Koosviibimiste järgsetel päevadel näib Ilse olevat enda kanda võtnud kõigi eelmise õhtu osaliste pohmelli ning tahaks peamiselt oma pesas magada. Isegi õiget söögiisu nagu pole. Eks me kõik vaja privaatruumi ja järelemõtlemisaega. Muide, loomaarst mainis vaktsineerimisel, et tegu on väga rahuliku närvisüsteemiga kutsikaga - taksid pidid süstimise korral enamasti kõva kisa tegema, aga Ilse ainult võpatas korraks.

Sellest, et tegu on siiski seltsikoeraga, andis tunnistust järgnev vahejuhtum. Ühel päeval tundus mulle, et toas on kahtlaselt vaikne. Nagu väikelaste nii ka kutsikate puhul pole see hea märk: raudselt on leitud mõni taunitav ja prognoosimatute tagajärgedega tegevus. Seega suundusin arvuti tagant taksi otsima ja leidsin ta aknalaualt (elutoa aknad ulatuvad maast laeni, seega pole tal vaja kuhugi hüpata).

Akna alla mänguväljakule oli kogunenud laste sünnipäevaseltskond koogi, õhupallide ja kõrrejookidega. Õige pea läks kilkamiseks ja pallimänguks. Nii see väike taks seal siis pikka aega istus, pea viltu, silmis etteheide: "Ja mind ei kutsutudki?!" Pole hullu, Ilseke, sai ju lubatud, et su omanikud on läbi elu olnud seltsielu kese! Kui peab, siis tõmbame maskid koonude ette - ega maakera (mõningatel andmetel küll -ketas) pöörlemast lakka!