Varjupaikade MTÜ projektijuht Anneli Matsi toob lugejate ette oma aastakümnete tagused üleelamised - ikka selleks, et sul oleks võimalik õppida tema tehtud vigadest ja saadud kogemustest. Need elamused jätsid nii sügava jälje, et on eredalt meeles ka täna. Tänapäeval, kui info on vabalt kättesaadav, on võimalik oma lemmikule pakkuda parimat heaolu ilma teda ja ennast kiusamata. Ja kogemuste omandamiseks ei pea sugugi kõike omal nahal järele proovima, vaid on enne võimalik küsida ja uurida ning toetuda spetsialistide teadmistele.

Miku-Juku lugu

See oli väga-väga ammu, umbes 30 aastat, kui meie perre sai võetud esimene lemmikloom - punane kass. Eks me olime õnnelikud ja uhked ning nii sai ta peenutsevalt nimeks Miikael-Joakim, sest suured tahtsid üht ja lapsed teist nime. Lõpuks oli ta meile armsalt ja igapäevaselt Miku-Juku. Väikesest karvapallist kasvas ülisuur karvane ja väga isane isend. Miku-Juku oli tubane kass ja siis läks lahti. Kui ta saavutas sugulise küpsuse, valdas tema pead ja keha ainult üks tung - sugutung. Kass käis saba püsti mööde tube ringi ning hakkas märgistama. Oh, seda haisu ja koristamist, pesemist ja kasimist. Nõuka-ajal ei osanud unistadagi mingitest haisu peletamise vahenditest. Nii palju mõistust oli, et õue me teda ei lasknud - mitte sellepärast, et isane teeb kuskil kellelegi tited, vaid pigem kartsime, et kass jääb auto alla, sest elasime tiheda liiklusega tänava ääres.

Hakkasime uurima, et mida ette võtta. Teadmisi oli vähe ja seetõttu tundus mõte kastratsioonist kuidagi ebaloomulik. Esialgu tundus lahendus tablettide näol inimlikum. Täna tean, et see on nn keemiline kastratsioon ja tablettide kasutamisel on ebameeldivad kõrvalmõjud, näiteks võib see soodustada kasvajate teket. Hea küll, tablett kassile suhu ja vaatame, mis juhtuma hakkab. Ja juhtus ikka küll.

Eesmärgi saavutasime, sest kass enam ei sirtsutanud, aga kass ei olnud enam kass ka. Miku-Juku pilk tuhmus ja ta ainult kössitas nurgas nagu kassikujuline tomp. Keemia tegi oma töö - kadunud oli meie rõõmus ja mänguhimuline Miku-Juku. Kass ainult sõi ja magas, ei tahtnud ta suhelda ega mängida. Mingi aeg kannatasime koos kassiga, kuid varsti otsustasime, et nii edasi ei saa.

Jõudsime järeldusele, et kass tuleb kastreerida. No lõpuks ometi, sest peale operatsiooni kui haav paranenud, oli meie Miku-Juku tagasi, vaat et nooremanagi kui hetkel vanust. Kassi silmad särasid, ta tuli ise suhtlema, ronis sülle ja tahtis pai ning tagasi oli ka tema lustlik mänguhimu. Hurraa, elu oli lill!

Tänapäeval, kui isase kassi kastratsiooni nimetatakse olmeoperatsiooniks ja operatsioonitehnika on arenenud selliseks, et seda jääb meenutama ainult imepisike arm, soovitan kõikidele kodudele - ära lase oma kassil tunda piinavat suguiha. Ihale järeleandmine ja kassi pulma laskmine lõppeb ebameeldivate tagajärgedega - kaklushaavad, mida tuleb ravida ja soovimatud pesakonnad emastel kassidel. Võib ka hullemini minna ja sinu lemmik ei jõuagi enam koju tagasi - siis on kaotusvalu suur. Samas, kui kassi toas hoida ja ta hakkab märgistama, on see ebameeldiv kõikidele pereliikmetele ja olukord tekitab stressi nii inimestele kui ka loomale.

Mida teha, et kõik oleks rahul? Sa ei pea õppima oma vigadest, vaid sul on võimalik tegutseda enne, kui olukord muutub plahvatusohtlikuks. Sul on võimalik olla teadlik, et isase kassi kastreerimine ei muuda tema elu kuidagi vähem väärtuslikumaks, pigem pakub stressivaba elu kodukassile paremat heaolu. Sul on võimalik lasta oma isane kass kastreerida ja pakkuda oma pere lemmikule rahulik ning murevaba elu.

Snibrili lugu

Oli 2000. aasta kevad. Selleks ajaks oli Eesti olnud pea kümme aastat taas iseseisev riik ja elu oli kõvasti edasi arenenud. Samas võin öelda, et lemmikloomapidamiskultuur ja selle alased teadmised ei olnud veel sugugi nii laialt levinud ja ikka tuli kõik omal nahal ära proovida.

Sel kevadel, kui kolisime korterist majja elama, otsustasime, et meie perre mahub lisaks üks armas emane kassipoeg Snibril. Eelnevalt oli meil kogemus isase kassi pidamisega ja ju me siis arvasime, et kogemusi juba on. Olime üle elanud isase kassi sirtsutamise seoses suguküpsuse saabumisega ja leidnud lahenduse kastratsiooni näol.

No aga kes siis emast kassi lõikama hakkab - nemad ju ei sirtsuta ja hoiame toas, siis ei tule pesakond! Snibrilist kasvas kena aktiivne kassineiu ja keegi mitte ei mõelnud, et võiks kassikese steriliseerida. Kõik oli tore, kuni saabus esimene jooksuaeg.

Appi, mis siis lahti läks! See oli hullem üleelamine kui isase kassi sirtsutamine. Muidu normaalne kass hakkas ikka väga pentsikult käituma. Kõik hääled, mis Snibrili suust tulid, olid verd tarretama panevad. Koos häälitsemisega veel põrandal väänlemine ja püherdamine tekitas tunde, nagu hakkaks kass kohe surema.

Vaene kass, ta oli siis sellises armuvalus, et pakkus ennast lauajalale ka! Kõik kokku oli see tegelikult väga kurb - näha kassi päev-päeva kõrval looduse kutse käes vaevlemas. Meie ei lasknud tal ürgsele instinktile järgneda ja passisime kogu aeg, et välisuksest käies kass õue ei lipsaks. Ka aknaid ei saanud samal põhjusel lahti hoida. Väga ruttu sai selgeks, et niipea kui jooksuaeg lõpeb, siis kass kaenlasse ja kliinikusse operatsioonile.

Kui arvestada, et emasel kassil võib aastas olla rohkem kui kaks jooksuaega, siis kassi mitte steriliseerides peavad kogu värgi üleelamiseks olema ikka raudsed närvid. Kassi õue laskmine ei ole samuti lahendus, sest tulemuseks on pesakond kassipoegi. Kasse ja kassipoegi on niigi palju ning jutt, et kass peab saama vähemalt ühe pesakonna, on iganenud vabandus.

Emase kassi steriliseerimine on ühekordne ettevõtmine. See on küll veidi suurem operatsioon kui isase kastreerimine, kuid kaasaegne operatsioonitehnika on hoopis vähem traumeeriv kui aastkümnete tagune. Ja edaspidine rahulik elu kaalub kõik üles - ei mingit tantsu jooksuaegadega, ei mingit muret, et kass kodust sugutungi ajel jalga laseb, ei mingit muret ega vastutust sündivate kassipoegade pärast.

Tänapäeval on infot ja võimalusi seda hankida kordades rohkem ja sul ei ole vaja katsetada oma loomaga, et oma vigadest õppida. Selle asemel võid teadmisi omandada ja õppida teiste kogemusest. Sul on tunduvalt lihtsam lasta emane kass steriliseerida, kui tunda südamevalu kaotsi läinud kassi pärast.

Kui kass tuleb koju tagasi, siis valmistu pesakonnaks. Kassipojad on küll armsad, aga su õlul on koheselt suur vastutus. Sa pead neid ema juures hoidma kahe kuu vanuseni, toitma ja kasima, tegema mitmekordselt parasiiditõrjet, vaktsineerima, kiibistama jne. Seejärel hakkad sa otsima neile uusi kodusid olukorras, kus konkurents uutele kodudele on väga tihe. Ja lõpuks võib selguda, et sinu kassipoegi pole mitte kellelegi vaja. Seda kõike saab ennetada, kui lased steriliseerida oma emase kassi ja sinu kodus on kõigil rahulik ja meeldiv elu.