Koroona-aasta varjupaikades andis kodu ka kõige arglikumatele loomadele

Kas koroona-aastal on varjupaigast rohkem loomi koju saanud? Muidugi tahaks emotsionaalselt hüüatada, et jah, muidugi, aga selleks, et küsimusele vastata, vaatame otsa Varjupaikade MTÜ 2020.aasta statistikale ja ka eelnevatele aastatele.

Kui varjupaikadesse tuleb sisse rohkem loomi, siis ka uutesse kodudesse läheb rohkem loomi.
2019. aasta näitajad on kõrgemad, sest siis oli meil seitse varjupaika. 2020.aastal oli meil kuus varjupaika ja seda arvesse võttes suutsime uude koju aidata küll rohkem loomi, kuid see number ei ole suurenenud hüppeliselt. Loomulikult soovime, et koju saaks kõik, kes on varjupaigas, kuid ei ole olnud hetke, et varjupaik tühi oleks – ikka keegi ootab. Eelmisel aastal leidsime uued kodud 1570 loomale: 1399 kassile, 218 koerale, 6 küülikule, 3 aafrika kääbussiilile, 2 meriseale, 1 deegule ja 1 rotile.

Üldiselt on talveperioodil varjupaikades vaiksem aeg – loomi on vähem ja ka loomade võtmine väheneb. 2020.aasta märtsis, kui riik lukku läks, tõi kaasa väikese ehmatuse, sest loomadele uute kodude pakkumine vähenes. Ehk oligi see paras aeg meil atra seada ja tööd ümber korraldada. Lükkasime nii palju tegevusi kui võimalik online kanalitesse, arendasime oma kodulehte ja korraldasime ümber varjupaikade külastamise. Panime suurt rõhku varjupaiga loomade tutvustamisele just kodulehel.

Ja aprillist hakkasid uude koju saajate numbrid tasapisi kerkima. Eriliselt palju loovutasime loomi uutesse kodudesse just sügisel. See on seotud kassipoegadega, kes suvel sünnivad ja hakkavad siis varjupaika saabuma ning sügiseks jõuavad parajasse ikka, et uude koju minna.

Üks asi, mis juhtus ja mis meile väga meeldis, oli see, et kui varjupaikades vähenes inimeste niisama kohapeal käimine ja loomade vaatamine, siis keskkond muutus loomade jaoks vaiksemaks ja rahulikumaks. Tänu sellele hakkasid loomad avanema ja ennast rohkem näitama. Nii saime pildile ka need, kellele muidu tekitas keskkond stressi ja kes selles olukorras peidus istusid või vastupidi ülinärvilised olid. Nii hakkasidki koju saama need, kelle varjupaigapäevi saime kokku lugeda üle mitmesaja.

Positiivne oli ka see, et inimestel oli piirangute ajal kodus rohkem aega, looma võtmine mõeldi rohkem läbi ja eeltöö tehti kodulehe ning telefoni abiga ära. Varjupaika loomaga tutvuma sai tulla ainult aja ette broneerimisel ja et eelnevalt oli palju infot läbi töötatud, siis võiski tutvus kujuneda selliseks, et varjupaigast mindigi juba koos uude koju.

Kindlasti on uue pereliikme kojutulek seotud positiivsete emotsioonide ja ootustega. Looma loovutamisel küsime meie inimestelt teavet loomast ja looma vajadustest tulenevalt: millised saavad olema lemmiku elamistingimused, kas looma olemus ja temperament sobib inimese elustiiliga, milline on päevarutiin jne. Kui siis inimesed ise räägivad, mis neid varjupaigaloomani juhatas, saame teada ka loomavõtu tagamaid.

Põhjus, mida sageli välja tuuakse, on ikka see, et inimesed elavad üksinda ja et kodus oleks seltsiline, kellega koos tegutseda. Et kodus oleks keegi, kellega koos jalutama minna või midagi muud vahvat ette võtta.

Nagu teada, on lemmikloomade eluiga kordades lühem inimeast ja nii tuleb inimestel kokku puutuda vana looma lahkumisega. Nii ongi üheks enimräägitud põhjuseks see, et kodus on kogu aeg lemmikloom olnud ja harjumuse jõud on suur. Nüüd, kui vana looma enam pole, on kodu ja hing tühi. Kodus peab olema neljajalgne sõber, kellele anda oma hool ja armastus, sest muidu on kodust üks hing puudu ja see teeb haiget.

Lisaks on olnud juhuseid, kus juba täiskasvanud lapselaps viib oma vanavanema soovil talle seltsiliseks lemmiklooma. Vanaema või vanaisa ei ole siis nii üksi ja et loom on lapselapse toodud, siis oleks nagu
ka viimatinimetatud sel kujul ise kohal. Lapselaps on sel juhul võtnud endale ka kohustuse võtta loom enda juurde elama, kui vanavanemaga midagi juhtub.

Veel soovitakse, et peres kasvaksid lapsed ja lemmikloomad koos, aga siin tasub küll tähele panna, et lapsevanemad vastutavad ning neil on siis sedavõrra rohkem lapsi, keda kasvatada ja kelle eest hoolitseda, mis sest osa neist on nelja jala ja sabaga.

Muidugi pakutakse uut kodu varjupaigaloomale kui teist võimalust elus, mille üle me suurt rõõmu tunneme. Eriti armas on see, kui tullakse kodu pakkuma just kõige vanemale koerale-kassile või siis kõige kauem kodu oodanud loomale. See on tõeliselt isetu tegu ja nendel juhtudel on esile tõstetud looma vajadus elada normaalset elu päris kodus ning tahaplaanile on jäänud inimese vajadus omada lemmiklooma.

Suur, suur tänu inimestele, kes avavad oma südame ja kodu ukse just elu hammasrataste vahele jäänud lemmikutele!

Kui ka Sinu perre lisandus raskel aastal mõni tore käpaline või tiivuline sõber või mõistsid isolatsiooniajal, milline roll on lemmikloomal, pane tema lugu koos foto või videoga kirja ning saada aadressile [e-mail]