Tom paneb pea inimesele sülle ja palub end sügada. Tilda nuusutab rahulikult oma väikest poega. Chayale kallistused alati ei meeldi, kuid heas tujus olles armastab ta mängida heinapalliga.
Tegelikult olid need loomad juba piltlikult öeldes teel tapamajja, kuna olid kas liiga kidurad või agressiivsed. Surma asemel ootas neid aga hoopis endine piimafarm, mis pakub neile unistuste elu ja mille eesmärgiks on tõestada, et loomi ei pea rakendama toidutööstuse vankri ette. "Me peame loomad rahule jätma ja vaatama, kuidas saaksime teisiti elada," väidab hoiukodu omanik Karin Mück, kes koos elukaaslase Jan Gerdesiga farmiloomad oma hoole alla on võtnud.
Praevorstide ja šnitslite päritolumaal võib liha- ja piimatoodetest loobumine tunduda liialt radikaalne idee, kuid uuringute kohaselt on liha tarbmine Saksamaal langenud madalaimale tasemele alates 1989. aastast ning veganite arv kerkinud juba 2 miljoni inimeseni.
Ka lihaarmastajatest sakslased valivad üha enam vegantooteid, põhjuseks mure loomade käekäigu pärast. Hof Butenlandi farmi pidajad rõhutavad lisaks veel kliimaprobleemi, mida toiduainetööstused forsseerivad. "Minu jaoks on selge, et kui soovime planeeti päästa, peame loomade tarbimisest loobuma," kinnitab Gerdes.
Seega on tema lehmadel vaba voli kolada ringi 1842. aastal ehitatud põllumajandushoones, leida ise tee hiigelsuurele karjamaale ja sigadel harjumus magada vähemalt südapäevani.
Eriline koht proua Mücki südames on ka laboriloomadel. Naine veetis 1985. aastal nädalaid üksikvangistuses, kahtlustatuna terroristliku rühmituse ülesehitamises, kuna ta tabati laborisse sissemurdmisel, et vabastada katsealuseid loomi.
Et oma loomasõbralikku ettevõtmist rahastada, tuli paaril osa oma majapidamisest turismitaluks ehitada ja ruumid välja rentida. Selgus, et paljud külastajad olid valmis loomade heaks annetusi tegema. Nii sündis Hof Butenlandi fond, mille toel saab vanu ja haigestunud loomi ka ravida. Naljatamisi nimetavad omanikud oma farmi ka lehmade vanadekoduks.
Allikas: New York Times
