Mõne lehk võib tappa! Need on üheksa kõige haisvamat looma maailmas
(19)
Tuhatjalg - kui tuhatjalgne tunneb ohtu, kerib ta end spiraaliks. Mõned eraldavad vastiku lõhnaga vedelikku, mis peletab paljud saakloomad eemale. Leidub ka liik, kes eritab inimesele mürgist sinihapet ehk vesiniktsüaniidi. Hiire tapmiseks piisab vaid ühe tuhatjalgse eraldatud vesiniktsüaniidist. Inimese tapmiseks oleks vaja aga sada tuhatjalgset.
Hoatsiin ehk tuttkana on üks eriskummaline linnuliik, kes elab Amazonase ja Orinoco jõgikondade vihmametsades. Hoatsiin toitub paljustki vaid lehtedest. Taimse materjali lagundamiseks toimub linnu soolestikus käärimisprotsess, mis tekitab sõnnikulaadset haisu.
Zorilla on peaaegu kogu Aafrika mandrit asustav kärplane (Ictonyx striatus), kes sama moodi nagu skunk pritsib ohu korral anaalnäärmeist tugeva lehaga nõret, mida on tunda ligikaudu 800 meetri kauguselt. Nii üritab loom vaenlasi endast eemale peletada.
Tamandu on väike hambutu sipelgaõgija, kelle levialaks on Lõuna- ja Kesk-Ameerika. Teda peetakse üheks loomariigi ebameeldivaimaks olendiks, kelle vängelt ninnatungiv hais on tuntav kuni 50 meetri kauguselt ja ligikaudu 4-7 korda tugevam kui skungi oma.
Kukkurkurat on musta karvkattega madaljalgne Tasmaania kukkurloom, keda leidub vaid Austraalias, ent kes võib stressirohkes olukorras tekitada niivõrd vänge haisupilve, et hoia ja keela. Pingevabas olekus kukkurkurat aga hingematvat lehka ei erita.
Muskusveis elutseb Gröönimaal ja Kanada Arktika tundrais ning on pika tiheda karvakattega jässakas veislane. Isased muskusveised levitavad jooksuajal teravat muskusehaisu.
Kilplutikaliste sugukonda kuuluv Halyomorpha halys levib Hiinas, Koeras, Jaapanis, Taiwanis. Kõnekeeles haisuputukaks kutsutav isend eritab oma kõhul olevatest näärmetest ebameeldivat lõhna, kui tunneb end ohustatuna.
Ahm ehk kaljukass on mustjaspruun umbes meetri pikkune kiskja. Ahmidel on vedelikku eritavad näärmed, mida nad kasutavad oma territooriumi märgistamiseks. Eritis lõhnab tugevalt muskuse järele ja peletab teised loomad eemale. Kaljukassid märgistavad ka oma toidujääke, et keegi teine neid süüa ei tahaks.
