Minu praegune elustiil on pigem loomulikult kujunenud vastavalt minu ettekujutusele sellise majapidamise ökosüsteemist ja eluringlusest. Köögiviljapeenarde rohimisel väljanopitud umbrohud ja söögitegemise jäätmed lähevad loomadele söögiks. Sõnnikust saab jälle väetis taimedele. Eeltööd olen teinud eelkõige konkreetse loomaliigi majja võtmise eel ja ka nende pidamisel. Seda selleks, et aru saada aru loomade vajadustest ja mõtestada enda jaoks konkreetsete loomade koht meie elus.

Õnneliku pesa kuked ja kanad

Minu jaoks tähendab loomade õnnelik elu seda, et nende vajadused on rahuldatud. Ja ma ei pea silmas ainult esmavajadusi toidule ja veele. Peaaegu kõik loomad tahavad suhelda, kanad tahavad siblida jne. Tähtis on, et loomad oleksid terved füüsiliselt ja tunneksid ennast ka muidu hästi. Ma ei ütle, et meie loomadel mitte iialgi ühtegi häda ei ole. Aga püüame elutingimusi luues neid nii palju ennetada kui võimalik ja probleemide tekkides need võimalikult kiiresti lahendada.

Kanadele on loodud oma jalutamiskoridor

Mööndusi tuleb samuti aeg-ajalt teha. Vahel ei vasta ettekujutus looma parimast heaolust tegelikkusele ning elu teeb omad korrektiivid. Näiteks minu ettekujutuses õnnelikest küülikutest oli pilt suurel alal rõõmsalt ringi hüppavatest jänkudest ja kohe kindlasti mitte küülikust puuris. Tegelikkuses vajab küülikuema vastsündinud pimedate ja abitute poegadega nii enda kui poegade tervise ja heaolu nimel tingimusi, mis on paremini kontrollitavad.

Muidu võib juhtuda näiteks see, et vastsündinud pojad suure vihma ajal upuvad küülikuema kaevatud küülikuurus lihtsalt ära. Kompromiss on see, et väikeste poegadega küülikuema on pesaga puuris, kuni pojad pisut kasvavad ning ei ole enam nii abitud. Ja kui pojad juba silmad lahti teevad ning ringi hüppavad, saavad nad kolida kohta, kus on vaba hüppamise ruumi.

Teine näide puudutab kanu. Esimestel aastatel jalutasid meie kanad päeval täielikult vabalt ringi - käisid maja terrassil inimestega juttu ajamas jne. Aga kuna me elame metsa sees, siis ühel hetkel avastasid kohalikud rebased, et neile on avatud uus gurmeerestoran. Ja pärast mõningaid kaotusi elavad meie kanad praeguseks nii, et kanala juures on täiesti rebase- ja nugisekindel väike jalutusaed.


Lisaks saavad nad mõneks tunniks iga päev ka suurde aiaga piiratud alasse jalutama (minu väike söödava metsa projekt). Põhimõtteliselt saavad rebased üle aia ka, kui nad väga tahavad, aga kui uks suurde aeda öösel kinni hoida, siis suudame üldiselt hoida looduslikku tasakaalu. See suures aias päeva ajal jalutamine ei ole kanade jaoks 100 protsenti turvaline, aga hoida neid täielikult väikeses turvalises jalutusaias kinni ei tundu ka kõige parem valik.

Ma arvan, et kontseptsioon õnnelikult elavatest taluloomadest ei ole keeruline, aga see on pidevalt arenev. Tuleb hoida silmad ja süda lahti ja jälgida mängu ning vastavalt sellele teha korrektiive olemasolevas, kui selleks vajadus tekkib.

Hetkel on meil kanad, kitsed, eesel, mesilased, kass ja koer. On olnud veel ka haned, kalkunid, küülikud. Hanesid ilmselt rohkem ei võta, aga kalkunid ja küülikud tulevad kindlasti mõne aja pärast uuesti. Kuidas ma tean, et loomad õnnelikud on - jälgin mängu. Kui loomad on terved ja käituvad rahulikult ning rõõmsalt, siis sellest järeldangi, et neil on elus kõik hästi.

Paratamatult tekib oma loomadega ka emotsionaalne side. Mõne loomaga rohkem, teisega vähem. Ma olen kasvanud linnas ja kui ma lapsena onul maal külas käisin, siis ma ei saanud üldse aru, kuidas saab näiteks süüa mingit looma, kui sa tead teda isiklikult (see musta täpiga kana!). Huvitaval kombel mu jaoks tegelikkuses tänasel hetkel seda küsimust nii ei püstitu.

Minu jaoks on kurjuse sümboliks tööstuslik loomade suurpidamine. Ja silmakirjalikkuse tipuks on paljude inimese ignorantsus, kes tahavad mõelda, et supermarketi lihaletis vaakumpakendis olev lihatükk on algusest peale siia ilma sündinud peekoni või kanarinna kujul. See, et suurlihatööstuse loomadel pole kunagi olnudki tegelikult elu, mis oleks elamist väärt versus see, et minu loomadel on see olemas - see on minu jaoks tänasel hetkel oluline teema.

Ingrid Tomson-Kärner kitsetallega

Ega tapahetk ei ole kindlasti ühegi loomapidaja jaoks emotsionaalne kõrghetk sellel teel. Minu jaoks kõige raskem oli algus. Kui looma elutee lõpp on käes, et minu toidulauale jõuda, siis on oluline niivõrd kannatustevabalt, kiiresti ja professionaalselt see ka ära teha kui võimalik.
Aga ükski oskaja ei ole selleks sündinud - iga asja hästi tegemiseks tuleb harjutada ning seda palju kordi teha. Harjutada looma tapmist võimalikult kannatustevabalt on olnud selle teema kõige raskem osa minu jaoks. Ise teada, et ma ei ole veel väga osav ja võib olla ei saa hakkama parimal võimalikul moel - aga ma andsin endast parima ja õppisin võimalikult kiiresti.

Ma arvan, et see, kas loomad tunnevad äraminekut ette või mitte, sõltub eelkõige tapahetkele eelnevast. See on osa, mida meile on õpetanud meie moslemitest sõbrad - kuidas teha nii, et loom ei saaks juba ennetavalt närvivapustust. Ma arvan, et see on oluline nii looma seisukohalt kui ka liha kui toidu tooraine kvaliteedi mõttes.

Oma esimese loomatapu sooritasin ma tegelikult halastuseks, mitte söögi pärast. Meil olid noored kanad ja ühel hommikul oli kanakari teinud ühele kanale nii palju viga, et paranemislootust enam polnud - ka seda juhtub. Ma olin üksi kodus ja loomal kannatada laskmine ei mahu minu maailmapilti. Seega pidin sellega hakkama saama. Küsisin telefoni teel sõbrannalt nõu ja sain hakkama.

Kitsetall

Mul ei ole ebamugavuse tunnet oma loomade liha söömisel. Ma hindan seda ja olen neile tänulik. Mu jaoks on tähtis see, et nende elu ajal nende eest hästi hoolitsetud oleks. Ja oluline on ka see, et kui loom on oma elu andnud, siis tuleb seda ka hinnata ja väärtustada. Ma näiteks sõin ära ka auto ette hüpanud küüliku. Ka vanadest munakanadest keedan suppi. Toitu meie peres üldiselt ei raisata.

Ma tean, et kui majja tuleb tibu või loomalaps, on ta tulevikus toiduks mõeldud, aga see on nagu paika loksunud süsteemina mu peas. Ma ei mõtle kategooriates, et "oh sa nummikene kui maitsev praad sinust ükskord saab"! Kuni ta elab meie majapidamises suhtume me temasse elusolendina, mitte tulevase praena. Hoolitseme loomade eest parimal võimalikul moel, mitte oma tulevasele söögile mõeldes, vaid sellepärast et nad on elusolendid ja on meie vastutusel. Kui saabub hetk praeks saada, siis lihtsalt on nende aeg siin ilmas otsa saanud. Ja ma olen neile tänulik.

Õnneliku pesa kitsed

Usutavasti mõistavad veendunud veganid mu mõtted hukka, aga need on minu valikud oma elus. Minu enda jaoks on neil põhjendus ja mõte olemas: miks just nii ja mitte teisiti. Aktsepteerigem üksteist vastastikku.

Ma võin kokata veganitele, keda meie majja on ka üksjagu vabatahtlikena sattunud ja me võime ka päevi oma perega täiesti taimetoidul olla - ilma igasuguse probleemita. Ma ei arva, et inimene peaks kolm korda päevas lihapraadi sööma. Aga sellise kategooria eluvalikud on isiklikud ja pole kellegi asi teistele ette kirjutada, mismoodi peab elama. Mina näen maailma niimoodi ja see on minu viis - vähemalt käesoleval hetkel. Need on otsused, mida igaüks saab siiski vaid iseenda kohta langetada, mitte teistele peale sundida.

Vaata õnnelike farmiloomade ja El Nido Felizi elu lähemalt: https://www.facebook.com/groups/340010309988166

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid