Taksikoeri on palju kujutatud nii lasteraamatutes kui multifilmides, mistõttu jääb nooremale auditooriumile ilmselt petlik mulje, et tegu ongi naljaka, sõbraliku ja nunnu suitsutoruga. Taksid ise paraku nii ei arva. Lastega suhtlemine kipub just sellise alahindamise tõttu kujunema valulikuks. Lisaks on mul selgelt meeles koertetreeneri manitsus, et väikeste koerte üle ei tohi naerda, nad solvuvad. Aga katsu sa mitte muiata, kui seltskonda ilmub rangjalgne viinerikujuline lontkõrv, murekorts silmade vahel!

Takside murekortsud on legendaarsed

Ilsega on üleüldse kõige targem järgida vastastikkust ignoreerimistaktikat (võõrastel muidugi, tema pehmem sülekoera pool kuulub vaid omadele). Siis on lootust, et mingil hetkel suhted soojenevad ja ta lubab end puudutadagi. Paraku on lasterikastes seltskondades seda keeruline läbi viia. Nii avastangi endas teinekord kurja naabritädi, kel tekib kiusatus võõraid võsukesi korrale kutsuda.

Üks naabrilastest käib oma igahommikustel jalutuskäikudel järjepidevalt vastu akent patsutamas, sest aknal pesas lamab naljakas viinerkoer. Ma saan aru, et pooleteise-aastasega pole mõtet õiendada, selle suunava rolli peaks enda kanda võtma siiski lapsukese isa, kes aga iga kord tursanäoga pealt vaatab, kui tiburull vastu akent taob ning koer esmalt karva turri ajades uriseb ning viimaks allaheitlikult oma pesalt minema kobib.

Viimase, muinastulede nädalavahetuse veetsime suurema seltskonnaga Valgerannas kämpingus. Kui omainimestele õnnestub veel selgeks teha, et taks torkimist ei taha (ta tuleb alati minu juurde kaebama), siis üks väike vene poiss naabermajakesest näitas üles erakordset visadust kampa trügida, Ilset näppida ja tema äraostmiseks ka peost singiviile jagada. Varem või hiljem pidi see lõppema just nii, nagu lõppes: taks lihtsalt hüppas poisi peale, võttis talt peost singitüki ja põnn kukkus suurest ehmatusest (õnneks murule) pikali. Nuttu jätkus kauemaks, aga mõne aja pärast oli põnn jälle kopsti tagasi.

Erandlik au sai osaks ühele natuke suuremale tüdrukule, kes tohtis taksi süles hoida ja lohutada, kui õnnetu loom herilaselt sutsaka sai ja end seepeale mõnda aega haletses.

Taks ja laps

Muidugi võiks siinkohal mulle kui omanikule etteheiteid teha: kes siis koera rahvarohkes kohas lahtiselt hoiab, aga meie introvert ei lähegi ise teistelt seltsi otsima, vaid istub üldiselt omainimeste juures. Selleks, et teda häirida, tuleb üles näidata järjekindlust ja initsiatiivi. Samas: soovitusega oma lapsi rihma otsas (või vähemalt järelvalve all) pidada teenin kindlasti ära inimvihkaja tiitli. (Võibolla ongi see kohane, sest viimasel lennureisil pidin end tugevalt ohjama, kui kõrvalistme mudilane eesistujatele jalgade ja rusikatega vastu seljatuge tagus ning emme sellest lustakaid TicToci videosid ja Instagrami pilte tegi).

Muide, hoopis lootustandvam on olukord imikute puhul. Ka viimases seltskonnas viibis üks kaheksakuune, kes taksiga koos laua all roomas. Mittekõnelevatele olenditele teeb Ilse mööndusi. Käisime hiljuti vaatamas oma vastsündinud lapselast - vaat tema oleks taks küll meeleldi lapsendanud! Pidime tema lakkumise ja koonuga nügimise soovi veidi piirama.

Lugesin hiljuti, et Eesti Loomakaitse Selts müüb spetsiaalseid kollaseid linte, millega tähistada nende koerte kaelarihmad, kes võõraid puudutusi ei taha. Äkki tõesti on meilgi aeg selline hankida?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid