Huntide ükheks suureks nõrkuseks on ulgumine. Nad on väga suhtlemisaltid aga samas ei tehta suud lahti niisama. Videol kuuleme, et emahundi kõrgem hääl taustal paneb kutsikad klähvima. Seejärel kutsikad jooksevad emahundi suunas. Võibki järeldada, et ema kutsus lapsi sööma või siis koju.

Kuigi hundid kasutavad väga palju suulist keelt, siis väga oluline on kehakeel. Näiteks kui teil on koer ja jõuate koju, siis koerad tervitavad väga rõõmsalt. Oleneb muidugi peremehe iseloomust ja oma suhtest koeraga, aga eeldame, et peremehel on head suhted oma koeraga siis valdavalt näeme rõõmu. Sama on ka huntidega, kui karja liige taas ühineb karjaga siis avaldatakse selle üle rõõmu ja ollakse isegi eufoorilised. Sellise eufooriaga saadetakse ka karjaliikmed jahiretkedele.

Hundid teevad ka grimasse, näitavad sellega oma pahameelt või positsiooni. Väga iseloomulik on huntidele ka üksteise lakkumine ja näksamine, näitamaks nii oma kiindumust ja hoolt.

Kui inimperre sünnib laps, siis kingitakse talle esimese asjana mänguasjad. Tihti on selleks ka pehme karvane loom. Ka huntide elu sünnist saadik koosneb väga palju, kui mitte põhiliselt, õppimisest läbi mängu. Läbi mängu kujuneb ka välja karja hierarhia. Olen näinud, mida vanemad on lastele mängimiseks viinud heinamaa peale. Nende hulgas on kahjuks ka väga palju inimtekkelist prahti, mille inimesed on metsa jätnud. Näiteks väga meeldib hundikutsikatele mängida šampusepudelitega, igasuguste metallist ja plastikust esemetega. Neid nad närivad ja sügavad oma hambaid. Närivad ka nad puutoikaid, loomaluid ja kõike, mis looduses vähegi närida annab.