Järgnevasse palun suhtuda nii huumori kui reservatsiooniga, sest ma tõesti pole isegi mitte harrastusastroloog, ei oma kodus pendlit, ei keeruta taldrikut ega joo ka MMSi, pigem on horoskoopidega suhe selline, et libistad silmad üle ja unustad otsemaid. Aga tütrega on läinud tõepoolest nii, et isegi, kui ühtki Skorpioni horoskoopi poleks ajaloos varem kirjutatud, siis tuleks seda teha tema pealt - kui tönn tema sarkastiliste väljaütlemiste peale taas kurku tõuseb, kordan endale: "ise tahtsin, ise tegin, ise nutan." Ja siis me võtsime majja teise Skorpioni.

Ma vist olen varem kirjutanud, et kui see taksi-kinnisidee mind täie selgusega möödunud talvel tabas, keerles esmalt peas mõte mustast poisist nimega Wolfgang. Musti poisse (ega ka tüdrukuid) tol hetkel aga saadaval polnud, oodata ma väga ei mallanud, sest tegu oli sünnipäevakingiga iseendale ja tagantjärele on mul hea meel, et tuli hoopis pruun tüdruk.

Intriigi lisas see, et taksikutsikas oli sündinud samal päeval meie oma tütrega, lihtsalt 15-aastase vanusevahega. Agnetha (koduse nimega Natu) oli end siiani pidanud rohkem kassiinimeseks ja koertega mitte väga lähedalt suhestunud, aga ju siis hingesugulus ja vandeseltslus teevad oma töö, nii et enamiku ajast veedab see koer nüüd tema süles, teda musitatakse ja kallistatakse lakkamatult.

Lojaalsus on mõlemapoolne: Agnetha on Ilse jaoks omainimene (mina, abikaasa Tom ja Agnetha poiss-sõber Ralph ka), ülejäänutega ei tule sedasorti intiimsused kõne alla. Ja seegi on kaht Skorpionitüdrukut ühendav joon: seltskonda tuleb hoolikalt valida. Eriti must on stsenaarium siis, kui keegi neile kasvõi kogemata ülekohut teeb. Seda ei andestata elu lõpuni. Võibolla ütleks ka Ilse inimestele dr House`i stiilis halvasti, kui vaid sõnavara lubaks? Igal juhul selge on see, et mingit võõrastega lipitsemist ja meeleheaks sabaliputamist ei toimu ega ilmselt hakkagi toimuma.

Sel nädalal tähistasid tüdrukud niisiis sünnipäevi ja Ilse sai Ralphi perekonna poolt kingituseks pehme mänguasja - pardi, mis piiksub ja krõbiseb ning mida pikliku (taksisarnase?) kehakuju tõttu on võimalik ka sikutamisnöörina kasutada. Esimese paari tunniga olid tollel silmad peast välja näritud. Sikutamismäng tekitab jätkuvalt hasarti, aga see piiksumine... see on liiast.

Milline on üks aastane taks? Ma ei pea ennast piisavalt eksperdiks, et üldistusjõuliselt esineda, aga eeskätt on mul hea meel, et temas puudub absoluutselt agressiivsus (kui nüüd part ja potentsiaalne sarkasm kõrvale jätta). Isegi kogemata näksamisi pole meil algusest peale ette tulnud. Kui Ilse inimsoos pettub, siis ta läheb lihtsalt minema.

Ta ei haugu - mis on hea ja üllatav omadus, sest paljude taksidega on just see häda. Ja teeks nad siis tasasemat nähvitsahäält, oi ei, taksi häälematerjal on võimas, lausa ooperivääriline! Õnneks laseb Ilse sellel vaid haruharva ja põhjusega kõlada. Isegi uksekella peale kostub vaid üks haugatus ja kui selgub, kes tuleb, järgneb ignorants.

Kõige usinam köögiabiline - külmkapi või nõudepesumasina uks, köögisahtli avanemise hääl ja siis pole ignorantsist enam jälgegi. Tuleks vaid põll ette panna ja kokkama asuda. Õnneks oleme enamvähem suutnud ära hoida toidunorimise kombe, aga sugestiivselt murelik pilk saadab söögitegijat või sööjat igavesti. Siis on pererahva kord ignoreerida.

Ta on oma tegemistes järjepidev ja sugugi mitte kuulekas - aga kes saaks seda taksilt oodatagi? Sai ta ju soetatud just selle mõttega, et poleks mingi nunnupups, vaid isepäine ja tugeva iseloomuga tegelane. Ongi. Lemmikkäsklus on "otsi": see tõotab hasarti ja tulemust. Ja väga ilus on temakene ka. Ilse kasvataja jagas Facebookis pesakonna sünnipäeva puhul pilti, kus kutsikad alles ema Desire kõhu all on. Jätan selle siia blogipostitust lõpetama ja luban, et meie noortel daamidel on igati ilus elu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid