Eesti rahvuslind suitsupääsuke – mida me temast teame?
(5)
Suitsupääsuke on üks kõige paremini tuntud linnuliikides. Ta asustab sageli inimestega samu hooneid, tehes pesa lauta, küüni, pööningule või lausa tuulekotta. Peamiselt pesitseb suitsupääsuke maapiirkondades. Nad ehitavad pealt lahtise, kausja pesa, mis koosneb savist, rohukõrtest ja süljest. Iga pesa ehitamiseks kulub ligikaudu 1000 nokatäit materjali.
Keskkonnaagentuuri projektis ELME on teadlased ja eksperdid koostanud liigi elupaigamudeli - sinised alad Eesti kaardil on liigile kõige sobilikumad ning valged kõige vähem sobilikud elupaigad. Näiteks eristuvad kaardil vähe sobilikkude aladena suured metsa- ja rabamassiivid.
Suitsupääsukese tunneb muu hulgas ära pika harkis saba järgi. Isas- ja emaslinde saab väga hästi just saba järgi eristada. Isaslinnu saba on pikem ja sügavama hargiga.
Aastate jooksul on Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskuse andmetel suitsupääsukesi Eestis rõngastatud üle 88 000 (2020. aasta seisuga) ning teateid taasleidudest on 657.
Suitsupääsukesed veedavad talved Sahaara-taguses Aafrika idaosas. Kõige lõunapoolsem leid on Lõuna-Aafrika Vabariigist, Johannesburgist, mis asub rõngastuskohast umbes 9500 kilomeetri kaugusel. Linde on leitud ka muudes eksootilistest sihtkohtadest, nagu Botswana, Zimbabwe, Malawi, Zambia ja Kenya.
Suitsupääsukesi on Eestisse tagasi oodata alates aprilli keskpaigast, kui siia saabub pesitsema 50 - 100 000 paari. Pesitsusperiood on neil pikk: juuni keskpaigast kuni septembrini.
Liigi arvukus on meil kerges languses. See on seotud väiketalude arvu vähenemisega ja põllumajandustootmise koondumisega suurmajanditesse. Aina vähemaks jääb neid üksiktalupidamisi, kus pääsukesed räästa all pesa tegid. Trendi langus oli tugevam sajandivahetusel, aga praegugi pole langus peatunud.
Eesti Looduseuurijate Selts valis suitsupääsukese Eesti rahvuslinnuks 26. novembril 1962. aastal Tartus. Suitsupääsukene on ka Austria rahvuslind.
