Pilguheit lemmikloomade psühholoogiasse: miks koerad ja kassid omavahel läbi ei saa?

Võib-olla peaks hoopis küsima, miks kassidele koerad ei meeldi, sest lõppkokkuvõttes on enamasti kassid need, kes koerte eest sääred teevad. See muidugi ei tähenda, et kassid ja koerad ei võiks omavahel head sõbrad olla, aga siingi jääb küsimus — kas kasside ja koerte sõprus tuleb loomulikult või peab selle tekkimiseks inimene vaeva nägema?

Rahvasuus on sajandeid levinud ütlemine “tülitsevad omavahel nagu kass ja koer”, aga selleks, et teada saada, miks selline ütlemine üldse käibesse tuli ja mõista selle tagapõhja, on vaja heita pilk ajalukku.

Veel isegi 20. sajandi algupoolel ei hoolitsetud paljudes riikides loomade eest nii, nagu seda tehakse tänapäeval. Lemmiklooma mõiste oli alles juurdumas. Koeri ja kasse võis näha tänavatel hulkumas ja endale toitu otsimas. Ka ei kantud selle eest hoolt, et koduloomad ei tooks piiramatult järglasi, kellest vabanemiseks tavatseti kasutada erinevaid kättesaadavaid, kuid tänapäeval keelustatud meetodeid.

Tänavatel hulkuvad loomad pidid võitlema iga vähegi söödava toidupala pärast. Kui vastasseis kahe koera vahel lõppes tavaliselt ilma tegeliku kakluseta, sest karjaloomadena kasutavad koerad esivanematelt päritud signaale, et anda ohuallikale märku taganemiseks, siis kasside puhul oli lugu hoopis teine — nemad on loomu poolest enesega iseseisvalt toimetulevad kiskjad ja oskus teiste loomadega suhelda ei ole neisse sisse kodeeritud.