ILSE BLOGI | Lontis kõrvade ja kõverate jalgadega kultuurihuviline daam otsib kaaslast, kellega näitustel käia
Kui inimeste suhtes on Ilse häbelik ega kiirusta tutvuma, siis loomariigis pääseb temast välja loom. Selline heatahtlik, kes suhtleks ja mängiks küll, kui vaid partner leiduks.
Pühapäeval käisime me näitusel. Ei, mitte koertenäitusel, vaid Fotografiskas, kus suurepärane jutuvestja Aleksei Turovski rääkis erinevate loomade kommetest, taustaks vahvad fotod lemmikloomadest. Kuna lahkesti oli lubatud, et osaleda võivad ka lemmikloomad, otsustas ka Ilse kultuuris kümmelda.
Kultuurielamus jäi aga tagasihoidlikuks, kui selgus, et osalevad ka mitmed loomad, kelle käitumine on kunstiüritusele sobivamalt hillitsetud. Üks neist oli näitusesaalis isegi lahtiselt ja allus probleemideta oma teismeliste perenaiste käsklustele. Meie noor daam seevastu oli ühtaegu nii eufoorias kui segaduses: kas nüüd, kas lõpuks ometi leidub tallegi mõni sõber? Ei leidunud. Kõik teised koerad olid elamuse peal väljas ega viitsinud tema lähenemiskatsetele sugugi vastata.
Ilmselt tuleb meil nüüd ette võtta tõsisem jutuajamine teemal "mis on neidudele sobilik", sest see pole päris esimene kord, kui nii juhtub. Meie sõpradel on keskeas pomeranian ja kui neil Ilsega külas käisime, tuli koerad lõpuks lahutada, kuna pealetükkiv taks jälitas teda oma heade kavatsustega seni, kuni too suurest erutusest junni vaibale poetas.Teate, preili Ilse, pealetükkivus on üks hirmsamaid ja raskemini talutavaid käitumisjooni. Kõige hullem, et pealetükkiv inimene (ega ilmselt ka koer) ei saa ise oma taktitunde puudumisest aru. Kuna sedasorti trügijad on enamasti heatahtlikud, ei ole kellelgi südant sellele ka viidata.
"Äkki on asi selles, et Ilse on Lätist ja Eesti koerad ongi sellised nagu eestlased?" pakkus mu tütar. Selle koha peal ei saa vist tegemata jätta "gorjatšie estonskie parni" nalja, ehkki Ilsel polekski (vähemalt esialgu) vahet, kas tema uus sõber oleks mees- või naissoost, tema soov on kõigiga ühtviisi hästi läbi saada.
Küpsema koera pilgule paistavad sellised lähenemiskatsed paraku liiga intensiivsed. Meie poja koerte närvid suudab ta oma joviaalsusega tõeliselt ära süüa. Ja eks tal endal on pärast ebaõnnestunud katseid sõprust sobitada ka viimaks toss väljas. Fotonäitusel ta suurt füüsilist koormust ei saanud, aga oli uutest muljetest nii sassis, et magas peaaegu kaks päeva järjest.
Kõik see panebki mind endalt küsima (või vabandusi otsima?), kas me peaks Ilsest tegema näitusekoera? Seekord siis jutt koertenäitustest. Tema suguvõsa ja kogu ülejäänud kennel on erinevatel võistlustel kõrgesti auhinnatud, mistõttu kasvataja on mitmel korral küsinud, millised on meie plaanid. Häda on seekord minus, mitte Ilses - päev läbi samas kohas passimist selleks, et tõrksa taksiga (ega teda ennast ju see rosett ei huvita, ikka ülejäänud koerad) selleks, et korraks ringi minna, sirge rühiga seista ja heal juhul karikake kätte saada, muudab rahutuks ja närviliseks.
Eks vaatame. Meie võtsime Ilse eeskätt sõbraks. Vähemalt on tal mõni sõber kahejalgsete hulgas.
