Loomaarst vastab: koerte enamlevinud nakkushaigused


Tiina Toometi loomakliinik
Tiina Toometi loomakliinikFoto: Priit Simson

Koerte katk on tänu vaktsineerimisele Eestis praktiliselt likvideeritud. 

Tegemist on viirushaigusega, millele on vastuvõtlikud igas vanuses koerad. Viirus ei ole väliskeskkonnas väga püsiv (ultraviolettkiirgus, kuumus, kuivus ja tavalised desovahendid hävitavad selle kergesti). Levib piisknakkusena ja kuna viirus võib säilida madalatel temperatuuridel (+4) kuid ei vaja nakkuse levimiseks otsekontakti loomade vahel. 

Esimesed haigusnähud on palavik, nõrevool ninast ja silmadest ning mõnedel juhtudel ka seedehäired ning nahalööve. Haiguse arenedes võivad tekkida kopsupõletik ning närvinähud (krambid või halvatus). Enamus haigestunutest sureb ravist hoolimata. Spetsiifilist ravi ei ole. Saab toetada vaid organismi viirusest jagu saamiseks ning ravida sekundaarseid bakteriaalseid infektsioone. 

Õnneks on vaktsineerimine tõhus ennetusmeetod. Kui eelmise sajandi lõpul said laialdaselt kättesaadavaks kvaliteetsed kompleksvaktsiinid, suudeti katkule kiiresti piir panna.

Infektsioosne hepatiit on samuti viirushaigus, mida hetkel Eestis ei esine. Viirus on väliskeskkonnas üsna püsiv (säilib madalatel temperatuuridel) kuid on kergesti hävitatav desoainete ja kuumusega. 

Seotud lood:

Nakkus saadakse enamasti teiselt loomalt, aga ka keskkonnast. Rohkem haigestuvad kutsikad. Algab enamasti palavikuga, millele võivad lisanduda lümfisõlmede suurenemine, seedehäired, maksa- ja neerukahjustus. Ravi on sümptomaatiline ja suremus pole õigeaegsel sekkumisel nii suur kui katku puhul. Vaktsineerimisega on saadud Eestis kontrolli alla.

Parvoviirusinfektsioon  on muteerunud kassi katku viirus. Eestisse jõudis 1980. a. Olüpiamängude purjeregati ajal ning on seetõttu kutsutud ka olümpiahaiguseks. Viirus on väga püsiv (kuni 5 kuud saastunud aladel) ja nakatunud koerad eritavad viirust veel 2 nädalat peale tervistumist.

Tavalised desovahendid ei suuda teda hävitada ning saastunud ruumide on raske viirusevabaks saada. Tänapäeval esineb Eestis üksikjuhtudena ning on põhiliselt varjupaikade ning suurte koertekolooniate probleem. Kliinilisteks tunnusteks on palavik ja tugev oksendamine, millele võib lisanduda kõhulahtisus. Mida noorema ja väiksema koeraga on tegemist, seda kiiremini tekib eluohtlik veepuudus. 

Ravi on sümptomaatiline. Mida vanem on nakatunud koer, seda kergem on ravida. Vaktsineerimine on aitab haigust kontrolli all hoida. Oluline on aretusemaste õigeaegne vaktsineerimine, et sündivatel kutsikatel oleks piisavalt emalt saadud antikehi.

Kennelköha, mida kasutatakse üldnimetusena koerte ülemiste hingamisteede infektsioonide kohta, võib olla põhjustatud mitme eri tekitaja poolt (viirused, bakterid, mükoplasmad). On näituste, kennelite ja koerahotellide haigus. Mõned viirustest on keskkonnas suhteliselt ebastabiilsed ning tavaliste desovahenditega kergesti kõrvaldatavad. 

Teised on püsivamad ning paljud koerad võivad eritada haigustekitajaid veel 2 nädalat peale tervistumist. 

Haiguse peiteaeg võib olla 3-10 päeva ja iseloomulikuks tunnuseks on haukuv köha. Mõnel juhul esineb palavik ja/või nõrevool ninast. Üldseisund on sageli muutusteta ning koeral säilib nii mängulust kui isu. See võib olla ohtlik koerale endale (väljaravimata kennelköha võib edasi areneda kopsupõletikuks) kui ka teistele (nakkuse ülekandumise oht, kui haiget ei isoleerita). 

Ravi on sümptomaatiline. Osades kompleksvaktsiinides on ka kennelköha vastane komponent. Immuunsus kestab umbes aasta. Pidevalt seltskonnas (näitused, võistlused jne.) liikuvad koerad, kes on rohkem ohustatud , võiksid saada 1x aastas vaktsineeritud nina kaudu manustatava vaktsiiniga, mis kaitseb kennelköha bakteriaalse vormi vastu. Kennelköha mingi vormi läbipõdenud koertel tekib lühiajaline immuunsus umbes 3-4 kuuks.

Leptospiroosi põhjustavad mitmed eri tüved (serovaarid). Neile sobiv temperatuur on 0-25 soojakraadini. Armastavad niisket hilissuve ja sügist. Reservuaariks on mets- ja koduloomad.

Edasikandumine otsese kontakti, vere ja platsenta kaudu või infitseerunud liha söömisel. Kandjad eritavad leptospiirasid uriiniga kuid ja aastaid. Võib esineda üliägeda (äkksurm), ägeda või kroonilise vormina. Palavik, neeru- ja maksakahjustus, millega võib kaasneda kollatõbi. 

Haiguse õigeaegsel avastamisel on ravi (antibiootikumidega) üsna edukas. Vaktsineerimisega saadav immuunsus on varieeruv. Kuna viirusel on palju serovaare, siis pole kindel meil saada olevate serovaaridega vaktsiin annab piisava kaitse ka teiste vastu. Immuunsus on suhteliselt lühiaegne (maksimum 1 aasta) ja vajab iga- aastast kordusvaktsineerimist.