Drenthe’i linnukoer tahab koos inimesega looduses käia
Kadi-Liis Säre on tuntud handler ja gruumer, kes praegu toimetab ka oma koertesalongiga ehk Kadi Koertesalongiga.
Kadi-Liis Säre ja tema koerad
Kadi-Liis Säre meenutab, et ta peres on koerad juba lapsest saati olnud. Ta naerab, et tegelikult on ta justkui kiiksuga sündinud. Selgelt on meeles see päev, kui ta 6aastasena leidis kodus ALMAVÜ koeraraamatu “Koer”.
“Terve päeva ma vaatasin ainult seda raamatut – asi lõppes sellega, et muinasjuttude asemel pidi ema mulle tõustandardeid ette lugema.”
Esimese tõukoera, shetlandi lambakoera sai ta 16aastasena. See oli üks vahva noor koer, kes otsis omale uut kodu ning Kadi-Liisi pere võttis ta endale. Toona tegeles Kadi-Liis junior-handler’lusega (koera esitamise võistlus noortele), sellel võistlusel ei pea ilmtingimata oma koeraga võistlema ning näitusekoera puudumisel käis Kadi-Liis võistlemas võõraste koertega.
Pärast sheltiet oli Kadi-Liisi teine tõukoer suur puudel, kes tuli tema ellu 2001. aastal. Puudli valik oli juba üsna teadlik, sest Kadi-Liis soovis hakata käima oma koeraga ka näitustel. Esialgu kavatses ta võtta šoti terjeri ja üks suurepärane isend oli juba vaateväljas, kuid Kadi-Liis pidi osalema umbes samal ajal Juunior Händlerite Eesti Meistrivõistluste suure valge puudliga. Kui selle koera omanik sai teada, et Kadi-Liisil ei ole näitusekoera, siis soovitas ta just seda tõugu ja sealt Kadi-Liis endale uhke, valge, suure puudli ka sai. Koerast sai suurepärane näitusekoer, kes võistelnud kõikjal - Baltikumis, Soomes ja Venemaal. Ta oli ka kuuekordne Best in Show võitja.
Gruumerina on Kadi-Liis samuti aastaid tegutsenud. Oma salongile pani ta aluse kaks ja pool aastat tagasi, siis kui tema eelmine töösuhe toonase tööandjaga läbi sai. Kadi-Liis tegutses veidi aega ka Koertekesksuses, kuid Kadi-Liisi elukaaslane oli see, kes julgustas, et tee see oma salong ära, mida sa ootad.
Kas koerad naudivad gruumimist ehk siis karvahooldust, pesu jne? Kadi-Liis kinnitab, et see sõltub paljuski koerast. Mõned kardavad, kuna neil on varasemast negatiivseid kogemusi. Mõnikord peab ka gruumer olema üsna konkreetne. Kadi-Liis on saanud hammustada vaid paaril korral, kusjuures kahe terjeri käest – üks kartis hirmsasti, teine oli lihtsalt “kõva mees”.
Drenthe’i linnukoer!?
Kadi-Liis meenutab, et ta vaatas aastaid tagasi telekanalist Animal Planeti saadet “Top Dog”. Seal võislesid erinevad koerad kõikjalt Euroopast, tehti trikke ja muid vahvaid asju.
Võistlemas oli ka üks Taanist pärit naisterahvas, kellel oli koer, mida Kadi-Liis ära ei tundnud – oli nagu spanjel, oli nagu setter, kuid ei olnud ka. Seal saates öeldigi, et see koer on partridge-dog.
Kadi-Liis, kes omateada tunneb tõuge väga hästi, sukeldus pärast seda veebilainetesse ja hakkas otsima infot, kuni leidis imeilusa pildi, imeilusast seisvast koerast – Drenthe’i linnukoerast ehk drentist. Tõug oli Kadi-Liis jaoks tundmatu ent väga huvipakkuv ning jäi teda pikalt kummitama.
Puudli surmast oli möödas juba paar aastat, kuni Kadi-Liis hakkaski uue koera peale mõtlema. Elukaaslasel olid omad tõulemmikud, Kadi-Liisil jälle omad. Äkki plahvatas Kadi-Liisil, et oli ju kunagi huviorbiidis Drenthe’i linnukoer, ta näitas seda koera ka oma mehele ja oligi otsustatud – seda me tahamegi!
Kadi-Liis hakkas otsima. Lähimad kennelid asusid Rootsis. Soomes kasvatajaid ei ole, seal on registreeritud kuus drenti, kellest ainult üks käib näitustel. Rootsi kennelites nägi Kadi-Liis kahte ilusat koera, ja selgus, et need mõlemad on ühest ja samast kennelist Hollandis.
Kadi-Liis leidis Hollandi kenneli kontaktid, nägi nende kodulehele Rudy vanaisa ja isa pilte ning nüüd oli asi veelgi konkreestem – sellest kennelist tulebki koer saada.
Lõpuks lendas Kadi-Liis koos mehega Hollandisse, et ennast tutvustada ja oma kogemusest koertega rääkida. Kasvataja ning tema pere olid vaga rõõmsad, et tõu vastu ka mujal huvi tuntakse. Kadi-Liisil oli väga tugev nägemus sellest, millist koera ta endale soovib ning ning ta oli nõus ootama aastaid, kuid juba 2012. aastal, Salzburgis toimunud “Maailma Võitja” näitusel üles kasvataja Kadi-Liisile, et tema poiss on südinud...
“Hõljusin terve päeva pilvedes,” muheleb Kadi-Liis. Kadi-Liis teab täna rääkida seda, et esialgu hollandlased ei tahtnud just Rudyt pesakonnast ära anda, kasvatajal oli plaan ta endale jätta, kuid lõpuks siiski otsustati, et las see ilus ja vahva kutsikas läheb siiski Eestisse, et Drenthe’i linnukoer leviks ka siia.
Kadi-Liis kinnitab, et tegelikult on tal hea meel, et seda tõugu on sedavõrd vähe, mistõttu on tõug igati terve ja tugev. Praegu on küll hakanud levima ka tavapärasest väiksemaid ja tüübilt kergemaid koeri, paljudele kasvatajatele just sellised koerad meeldivadki, kuid Rudy on selline vana-tüüpi koer, tugev ja võimas.
Rudy on oma isaga täpselt sarnane, ja tema kennel on just Drenthe’i regioonis ehk siis tõu hällis.
Vana tüüpi Drenthe’i linnukoeri on järjest vähem. Belgiast, Norrast tuleb peale kergemaid, elegantsemaid, enam setteri tüüpi koeri.
Tõug on väga vähe levinud
Drenthe’i linnukoera on Euroopas ja maailmas vähe. Soomes on kuus koera, kellest kaks on jäljetult kadunud, Rootsis-Norras-Taanis kokku paarsada, Venemaal on üks koer, kes on Rudy poolõde, Põhja-Ameerikas on Drenthe’i linnukoera tõuühing, kuid USAs on alla 100 koera, vaid Hollandis on neid ca 5000 isendit.
Kuna koeri on vähe, siis paljud omanikud suhtlevad omavahel tihedalt. Nii on Facebookis Soome, Norra, Rootsi ja Hollandi Drenthe’i linnukoera grupid ja eks enamus omanikke kuulub neisse kõikidesse.
Miks siiski seda tõugu sedavõrd vähe on? Kadi-Liis arvab, et põhjus on selles, et tõugu lihtsalt ei teata, ja ta ei ole selline tüüpiline show koer. Samas, Drenthe’i linnukoer suurepärane perekoer, kes meeleldi kaissu poeb kuid sellele lisaks on nad ka suurepärased jahikoerad. Hollandis on nad paljuski just perekoerad, kuid on ka väga palju jahil kasutatavaid isendeid, kes väga tublid linnu- kui ka jänesejahil. Drenthe’i linnukoeraga saab edukalt ka palju muud teha, naiteks verejälge, paaste- ja otsingu koolitust, agility; drent on vaga edukas pommi- ja narkokoer...
Kuna drent on intelligentne koer, siis on neid lihtne koolitada, kuid pigem pehmete võtetega – samas aeg-ajalt peab neid ka korrale kutsuma. Rudy on samuti selline poiss, kes asjadest väga ruttu aru saab, kuid sageli kompab piire, mida võib või ei tohi. Intervjuu ajal üritab ta salongis ka tooli peale ronida, saab Kadi-Liisi keelust väga hästi aru, kuid ta siiski proovib seda paar korda, et äkki ikka õnnestub…
Jahikirg on suur
Kadi-Liis kinnitab, et ka Rudy jahiinstinkt on suur, mistõttu jääb ta ka linnas seisma ja võtab ilusa seisupoosi, kui märkab tuvisid, varblasi või kasse. Kadi-Liis kinnitab, et tänu sellele jahiinstinktile ei julge ta Rudyt rihma otsast lahti lasta, kui ollakse põllul või metsas, mis on liiga lähedal mõnele suurele maanteele.
Ta meenutab, kuidas mõni aeg tagasi Rudy ühel põllul toonekurgi märkas ja kui need lendu tõusid, siis koer järgnes neile. Kuna see toimus Pärnu-Ikla maantee ääres ja suund oli just selle tee poole ning Rudy jahikirest nii haaratud, et muutus kurdiks meie hüüdmisele siis oli olukord tõsine.
Õnneks pöörasid linnud põllu poole tagasi ja Rudy samuti. Siis ta märkas, et oi, teie ka siin… ja tuli kohe ilusti tagasi. Siiski oli selge, et jahiinstinkt on sedavõrd tugev, et Rudyt saab lahti lasta vaid sellisetel põldudel ja metsadel, mis pole suurte maanteede ääres ja kaugel autoteedest.
Drent on selline linnukoer, kes leiab linnu üles, ajab ta lendu ja toob pärast ka jahimehele kätte, samuti saab temaga jahti pidada metsas ja veekogu aares – toeline multitalent. Rudy edukalt labinud ka metsalinnukatse, jahikatse kõikidele linnukoertele.
Eestis on linnukoerte treenimiseks väga kasinad võimalused ning see läbitud jahikatse näitas veelkord, kui tugevalt on drentidel säilinud tõuomased jahiinstinktid. Kohtunikud olid siis Saksamaalt ja Türgist ning nad olid Rudyst vaimustunud. Kuna ta on tubli jahiinstinktiga koer, siis ei karda ta ka püssipauku, müristamist ega ilutulestikku.
Kadi-Liis meenutab, kuidas Rudy tahtis juba kutsikana akna peal olla ja vaadata ilutulestikku. Siiani hüppab ta kasvõi une pealt üles ja jookseb ilutulestikku kuuldes aknale – äkki jääb midagi nägemata!
Välimuselt võimas koer
Kadi-Liis tõdeb, et tegemist on sellise robustse tükiga, drentidel ei ole setterite elegantsust. Ta ei ole ka kiire linnukoer, aga see-eest hästi vastupidav. Tema füüsiline jõud ja vastupidavus on tohutu.
Drent on oma konstruktsioonilt tugev, stabiilne ja heade proportsioonidega. Emased on alati feminiinsed ning vaiksemad, isased maskuliinsed, suuremad ja tugevamad. Nende turjakõrgus on ca 55 kuni 63 cm. Neil ei tohi olla rippuvat nahka, ka mokad ei tohi rippuda. Pea on kandiline, kõrvad karvased, tugev kael on karvane.
Rudyl on drenti kohta rikkalik siidjas karvkate. Neil on esikäppadel pikemad “lipud”, tagajalgadel “püksid”, saba on on samuti kohev ja uhke.
Värvuselt on nad kahevärvilised – tumepruun või helepruun valgega, harvad ei ole juhud, kui koeral on terve keha pruun, ka see on lubatud, kolmevärvilisus on keelatud. Drentile on omane pruun mask või koguni üleni pruun pea, kuid poolik mask on ebatüüpiline ning ei ole lubatud.
Drenti üks tõuomane tunnus on kollased silmad, tumepruun silmavärvus on hoopis diskvalifitseeritav viga! Selle tõu kutsikad sünnivad tumesiniste silmadega, umbes kahekuuselt muutuvad silmad vesiroheliseks, seejärel helekollaseks ja lõpuks tumedamaks kollaseks. Päris õige tooni saavad silmad koera umbes neljandaks eluaastaks.
Drenti karvahooldus on lihtne. Kuna tegemist on funktsionaalse jahikoeraga, ei ole neile aretatud väga pikka karvkatet. Piisab, kui kasukat aeg-ajalt kammida. Kõrvaotsi peaks aegajalt trimmima, sest need ei tohi olla nii pikad kui spanjelitel on – karv võiks ulatuda vaid pisut üle kõrva otsa. Ka käpaotsad pügatakse ära, et käpp oleks kompaktne.
Isepäine noormees
Kui küsin koera iseloomu kohta, siis tõdeb Kadi-Liis kohe, et Rudy on väga isepäine koer, kes mõtleb palju. Mõnikord on Rudy selline, et “pilt on, aga heli ei ole” aga silmadest näed, et jalle ta plaanib midagi.
Kadi-Liis toonitab ka seda, et Drenthe’i linnukoer ei tohi olla arg ega ka agressiivne. Rudy on vahva perekoer ja ka lastega saab ta hästi läbi. Kadi-Liis meenutab eelmise aasta Tartu näitust, kui üks pisike lapsuke jooksis Rudy juurde ja haaras heast meelest üsna kõvasti Rudy mokkadest. Mida tegi Rudy? Ta lihtsalt limpsis lapse sõrmi. No seda limpsimist saan tunda ka mina, kui Kadi-Liisiga intervjuud teen, sest ka minu nägu saab korralikult “pestud” ja värskema jume.
Rudy on sõbralik, ja sõbralik on ta ka võõrastega. Ta annab küll üsna häälekalt võõrastest teada, seda kuulen ka mina, kui mõned inimesed väljas Kadi-Liisi koertesalongi akende taga toimetavad , kuid see on tõepoolest vaid märku andmine, drent ei ole klähvija. Kui inimene juba uksel, tervitab ta igaühte roomsalt.
Siinkohal võibki mainida, et nad on ka head valvekoerad ja nad annavad tublisti märku, et koer ei läheks siiski liiga “häälekaks” tasuks neid veidi ka koolitada. Lisaks on Rudy üsna jutukas ja ka ilmekas, kui ta midagi tahab, siis ta räägib pikad jutud maha, joodeldab,mõmiseb ja joriseb.
Rudy, nagu iga teine endast lugupidav drent, võib olla lausa tola, selline vahva naljamees, mistõttu kodus kutsutakse teda mõnikord ka Goofy’ks.
Kutsikana on Drenthe’i linnukoer ülienergiline, nad kas lustivad ringi või magavad, sellist vahepealset vaikset mõnulemist ei ole. Kutsikaiga on proovikivi omanikule, kes peab varakult piirid ja reeglid paika saama ilma, et laseks ennast pidevalt pehmeks rääkida sellest imearmsast “süütust” kratist. Vanemaks saades avastavad drentid lelemise mõnud, koera magamispoosid on kõige hämmastavamad, ei ole lihtsalt võimalik, et nii “sõlme keeratuna” on mugav magada!
“Rudy on tõeline perekoer, ta tahab olla peremehe kõrval, vahet pole, kas peremees riisub lehti, teeb tööd või pikutab võrkkiiges. Üksildane õuekoera- või, Jumal hoia, ketielu on selle koera surm.”
Soov olla osa seltskonnast ei tähenda ilmtingimata seda, et Rudy ei oskaks üksinda kodus olla. Nad on iseseisvad ja stabiilse närvikavaga koerad, üksinda kodus olles on nad rahulikud ning magavad enamuse ajast, aga seda enam tahavad nad olla osa seltskonnast, kui pere koju saabub. Rudy tuleb hea meelega linna, kohvikusse, jne. kaasa. Ta on väga uudishimulik ja julge ning ta naudib uusi elamusi, samuti on uued põnevad kogemused väsitavad.
Ah jaa, kuidas on lood pere pisematega ehk lastega? Ei maksa unustada, et Rudy on ikkagi suur koer ja ka tormakas, mistõttu võib ta mõne lapse kogemata pikali joosta ja mõnikord mõne mänguasja pihta panna. Üks mängu-lepatriinu pakub Rudyle ka koertesalongis huvi… Kadi-Liis hoiab siiski Rudyl silma peal ja annab ka lastele vajadusel juhiseid, kuidas koera juures käituda.
Liikumist vajab palju
Kadi-Liis räägib, et drent on väga energiline ja vastupidav, lühikesed jalutuskäigud laternapostini ja tagasi ei ole päris kindlasti talle sobiv eluviis. Rudyga käiakse 3-4 korda nädalas 2-3 tundi metsas või põllul, et koer saaks piisavalt palju liikuda ning isegi siis on tal veel energiat varuks, et kodus mängida ja vigurdada. Lisaks põllul ja metsas jooksmisele, mida Rudy tõeliselt naudib, armastab see koer ka ujuda.
Õnnetuseks ei ole ta oma supluskohtade suhtes eriti valiv, parema puudumisel sobivad nii tiigid, mudaaugud, kraavid kui ka lombid, nii et Drenthe’i linnukoera omanikul tasub autos alati üks puhas rätik varuks hoida.
Kui inimestele sellisetks asjadeks aega ei ole, siis ei tasuks drenti võtmist isegi mitte kaaluda vaid valida kohe mõni teine tõug. Tubase eluviisi juures muutub drent kiiresti närviliseks, ettearvamatuks ning destruktiivseks.
Lisaks on Drenthe’i linnukoer tõug, kellega on vaja palju tööd teha – oma isepäisuse tõttu vajab ta üsna konkreetset omanikku, mistõttu võib-olla on tegemist koeraga, kes ei sobigi vaga algajale omanikule.
Armastab vaheldusrikast toitu
Rudy on kõigesooja, toiduga pirtsutamine on Kadi-Liisile võõras teema aga kahjuks iga toit Rudyle ei sobi, seetõttu saab ta tervailja-, tärklise- ja maisivaba kuivtoitu, mida Kadi-Liis ise ka oma tarbeks maale toob. Lisaks kaks-kolm korda nädalas saab Rudy Osso Buco steiki – koer lutsutab selle kuni kondini puhtaks, ja sel päeval koer kuivtoitu juurde ei saa.
Rudy tõepoolest armastab kõike, isegi selliseid asju, mille puhul Kadi-Liis on veendunud, et no, proovime, seda sa ju ometigi ei taha. Tahab küll! Loosi laheb nii basiilik, rucola kui ka sinep, puuviljadest-juurviljadest rääkimata.
Kuna Rudy ei tea, mis talle halba võib teha, on Kadi-Liis kodus ettevaatlik, kohvilaualt “kadunud” kausitäis aprikoose andis hea õppetunni – midagi ei tohi kättesaadavasse kõrgusesse jätta. Rudyl üldiselt varastamise kommet ei ole, aga iial ei tea, millal isu millegi hea järele vastupandamatuks muutub.
Meeldivalt terve tõug
Tegemist on terve tõuga. Hollandis on kasvatajatele kohustuslikud on silma- ja puusauuring, Eestis aretusees kirjad hetkel veel puuduvad. Kadi-Liis on sellegi poolest teinud Rudyle juba kaks silmauuringut ning ka puusa pilt on tehtud, palja silmaga selliseid hädasid ei näe ning Kadi-Liis tahab olla veendunud, et Rudy tervisega on kõik koras, enne kui talle pruut külla tuleb.
Hollandi Drenthe’i linnukoerte tõuühingul ilmub neli korda aastas ajakiri, kus muu hulgas avaldatakse kõik toimunud terviseuuringute tulemused. Kadi-Liis lisab, et puusaliigesedüsplaasiaprobleemid on pea olematud, veidi esineb silmaprobleeme – katarakti ja PRAd. Sellised andmed on vaga huvitavad jälgida, samuti on see üliolulina info kõigile kasvatajatele üle maailma, sest ainult nii on voimalik säilitada koera tugevat tervist.
Kuna tõug on sedavõrd haruldane, siis ei ole inimesed suutnud teda veel “haigeks” teha.
Enamus visiidid loomaarsti juurde on traumade tõttu, mida Rudy aegajalt suudab endale tekitada, armastab ta ju hirmsasti liikuda ning looduses müdistades juhtub aegajalt nii mõndagi.
Väga vana tõug
Selle tõu esivanemad on kontinentaal-linnukoerad ja kontinentaal-spanjelid. Nad on lähedalt sugulased Münsteri linnukoera ja prantsuse spanjelitega. 16 sajandil sai tõug alguse spanjelitest, kes tulid kaasa Hispaania sõduritega läbi Prantsusmaa Hollandisse.
Hollandis hakati neid tundma, kui Drenthe’i provintsi patrijs hond. Kuna nimetatud provints on üsnagi isoleeritud, siis ei segatud koera teiste tõugudega. Koera kasutati pikalt jahil, ja just väikeloomade ning lindude jahil, lisaks suutis koer püüda pisinärilisi, tegutseda valvekoerana, laste mängukaaslasena jne.
Drenthe’i linnukoerast on esimesed tõendid ammustel maalidel – Gabriel Metsu maalis pildi “The Hunter’s Present” (1658-60) ja “The Poultry Seller” (1662). Neil mõlemil on näha Drenthe’i linnukoera sarnast koera.
15. mail 1943 tunnustas tõugu Hollandi Kennelklubi, 5. juunil 1948 loodi Hollandis ka tõuühing.
Novembris 2010 tunnistas tõuna Drenthe’i linnukoera ka Ameerika Kennelklubi.
