Tark, ent nõudlik lemmik: enne minisea võtmist tuleb teha põhjalik kodutöö
Rõhutaks siinjuures just sõna vastutustundlik. Siga, nagu ka ühtegi teist lemmiklooma ei võtta uisapäisa. Aga kui koera või kassi hankimisel on inimestel vähemalt mingigi ettekujutus, mida elu lemmikloomaga endast kujutab, siis sea puhul on sageli kodutöö tegemata jäetud.
Mida peab enne minisea soetamist teadma?
Tegin lühikese kokkuvõtte erinevatest allikatest leitud infost. Põhiliselt olen kasutanud Soome loomaarsti Kalle Varesmaa loengut ja Rippkõhtsigade sõprade kodulehe materjale (Donna Knauber).
Minisiga on suhteliselt uus lemmikloom. Ameerikas hakati minisiga kodudes pidama 1985. aastast. Soome ning Eestisse jõudsid nad märgatavalt hiljem. Minisead on tavaseast väiksemad (20-60 kg), aga sellest hoolimata ei õigusta nad oma hüüdnime mini teacup pig. See kõlab nagu oleks meil tegemist chihuahua suuruse isendiga, tegelikkuses kipuvad nad ikka pigem 20 kui 60 kilo kaaluma.
Neil on suur, rippuv kõht (botbellied pig), väike kärss ja lühike kael, püstised kõrvad ja sirge saba. Enamik on mustad, kuid on olemas ka valgeid ja laigulisi ning kirjeldatakse ka hõbedast varianti. Kuna siga on peetud lemmikloomana suhteliselt lühikest aega, siis arvatav eluiga on 8-20 aastat. Neil on lühikesed jalad ja üsna peened luud võrreldes nende kogukusega. Vanemas eas pole siga enam nii liikuv ja võib olla keeruline teda trepist üles/alla, autosse ja välja saada. Liigesehaigused on vanemas eas tavalised.
Mida siga sööb?
Siga on omnivoor nagu inimenegi. See tähendab, et sööb kõike, aga on maiasmokk, ja kui saab, siis valib kaloririkkama ja ebatervislikuma toidu salati asemel. Kui nad on näljased või pole neil muud teha, siis nad söövad juurvilja, aga muidu on nad nagu lapsed, kes eelistavad paremaid palu. Selleks, et tuhnida üles maitsvaid juurikaid ja võrseid, kasutavad sead kärssa. Kui on saadaval ristik, lutsern, võililled ja muud maitsvad umbrohud, siis veedavad nad palju aega end rohumaadel karjatades.
Ameerikas söödetakse sigu enamasti tööstusliku, sigadele mõeldud toiduga, mis baseerub teraviljal (mais, oder, päevalill, alfalafa, nisu). Ideaalis peaksid minisead aga saama toitu, mis sisaldab 12% proteiini ja palju kiudu (rohelised lehed ja juurvili). Tean, et meil antakse sigadele koertele mõeldud kuivtoitu, aga seal on liiga palju proteiini (üle 20%) ja rasvaprotsent on isegi dieettoidus (light) liiga kõrge, umbes 10%. Pole ime, et sead sellise söögiga jõudsalt kosuvad. Rohkem rohelist (kiudained on olulised) ja igasuguse rasvase, soolase ja magusa vältimine. Sool on väga ohtlik. Soolamürgistuse tagajärjel tekivad nägemishäired kuni pimeduseni, oksendamine ja krambid.
Tervis
Sageli on probleeme sõrgadega, sest kui ei jalutata asfaldil, siis need ei kulu ning peab värkima. Seda teeb enamasti loomaarst. Tubli omanik saab rahuliku sea sõrgadega ka ise hakkama, aga mõningatel juhtudel võib vajalik olla isegi anesteesia. Sõltub sea iseloomust.
Seal nahk võib olla kuiv ja kõõmendav. Selle leevendamiseks võib kasutada välispidiselt niisutavaid spreisid ja seespidiselt asendamatuid rasvhappeid. Sigadel ei ole kirpe, aga nad võivad saada puugi. Puuk on sea paksu nahaga hädas ja erilist ohtu ei kujuta. Verd imevad putukad tüütavad sigu ja suvel võib tekkida päikesepõletus (valge siga). Sellisel puhul kasutada laste päikesekaitsekreemi.
Harjased vahetuvad kord aastas. Vastupidiselt paljude ettekujutusele siga ei haise ega praktiliselt isegi ei lõhna.
Sea suurim probleem on ülekaal, ja sellest võivad tuleneda ka mitmed tervisehädad. Igasugune roheline kraam (puuvili, juurvili, rohi) on nende toidulaual ülioluline. Vietnamis elatuvad sead sageli veetaimedest ja kõigest muust, mida suudavad leida. Seal neid ei toideta maisi ja sojaga. Nüüdseks on tuhandete aastate jooksul toimunud kodustamisest tekkinud probleem - sigadest on aretatud passiivsed ja laisad loomad, kel on kalduvus istuda ja paksuks minna.
Kodus lemmikloomana peetavad sead peaksid olema steriliseeritud või kastreeritud. Muidu võib emastel olla jooksuaeg iga kolme nädala tagant ja siis on nad rahutud, tujukad ja häälitsevad. Kastreerimata isased on väga agressiivsed, rahutud ja haisevad.
Sea iseloom
Sead on väga intelligentsed, sotsiaalsed ja öeldakse isegi, et hellad karjaloomad. Neil on väga hea haistmine ja kuulmine, kuid kehv nägemine. Kuna on targad ja kavalad, siis hakkab neil kergesti igav. Ja nad oskavad tegevust leida – söövad tapeeti, tuhnivad üles linoleumi, keeravad laua kummuli, avavad köögikappide, külmiku ja sahvri uksi. On tungivalt soovitatav, et sigadel oleks vaba pääs aeda, kus nad saavad tuhnida. See on väga oluline ning seetõttu ei sobi sugugi kokku eeskujulik siga ja eeskujulik murulapp. Nad kasutavad kogu oma ajupotentsiaali, et leida toitu. Aiad ja lillepeenrad peavad olema kaitstud sea kärsa ja jõu eest. Praeguses episotoloogilise olukorras (sigade Aafrika katk) ei ole sigade õues pidamine soovitatav.
Õpetamine
Trenn on sigadele oluline, sest nad kipuvad üle sööma ja võtavad kergesti kaalus juurde. Kui neil lubada laisk olla, siis nad seda ka on. Majas elav siga vajab kindlasti igapäevast jalutamist. Neid on kerge õpetada kandma rakmeid ja kõndima rihma otsas.
Sigu on kerge õpetada ja neid motiveerib söök. Nad suudavad õppida oma nime ja paar käsklust. Kuid neile saab õpetada istumist, tantsimist, pööramist jne. Veel saab sigu õpetada ka liivakasti kastutama. Sea liivakast peab olema madal ja vastama sea suurusele. Aga rohkem eelistavad oma asju õiendada siiski õues. Siga ei saa ketti ega nööri otsa panna, ta läheb paanikasse ja see võib olla eluohtlik.
Vanemas eas on neil raskusi treppidega. Põrsas hüppab küll kergesti diivanile, aga vana siga enam mitte.
Siga ja teised loomad
Kassidega sobivad sead hästi. Nad kas armuvad või ignoreerivad. Sigu ja koeri ei maksa omaette jätta. Koer on kiskja ja siga on saakloom - midagi võib valesti minna ja koer ründab. Kuigi siga on sageli suurem, jääb ikkagi kaotajaks. Sigadel on komme domineerida nõrgemate üle. Lapsi peavad nõrgemateks ja seetõttu ei maksa siga lapsega üksinda jätta.
