Me oleme harjunud mõtlema, et pool Eestist on kaetud paksude põlismetsadega, mis on lindudest-loomadest pungil ning meie paljudes jõgedes on kalu nii palju, et nad ei mahu sinna ära. See kujutluspilt on ekslik. Pool Eestit on küll metsamaa, aga omakorda pool sellest moodustavad metsata metsamaa, lageraielangid ja noorendikud. Selline mets, nagu sõna “mets” kuuldes silme ette tuleb, kasvab vaid napilt viiendikul metsamaast. Ka loomade käpad-tiivad-uimed ei käi meil hästi. Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on meie metsades linde viimase neljakümne aastaga jäänud 35 protsenti vähemaks. Me oleme poole inimelueaga kaotanud 3,5 miljonit lindu. Kõige suuremaks ohuks meie loomaliikidele on elupaikade kadu ja keskkonna mürgitamine.

Me ei kaitse loodust hästi. Võib isegi öelda, et me oleme pärast fosforiidisõda keskkonnateadlikult iseseisvunud riigina oma looduse kaitseta jätnud. Jätkuvalt toimuvad raied ka Natura2000 looduskaitsealadel ja keskkonnamõjude hindamist peetakse  majandustegevuse bürokraatlikuks takistuseks.

Seda kõike teades oli kurb näha keskkonnaminister Erki Savisaare uusaastatervitust – fotot temast poseerimas järvejääl, külmunud haug käes, ja rõõmustamas aasta eduka alguse üle.

Eetika ja sümbolite mäng

Miks teeb nukraks, kui su keskkonnaminister proovib sind rõõmustada teatega, et tappis looma?

Asi ei ole selles, et ta käis üksikisikuna kalal, vaid selles, millist kuvandit soovib ta endast luua keskkonnaministrina.  

Igal kõrgemal poliitilise positsiooni hoidjal on sümbolväärtus. Ja see, mida ta oma avalikul lehel postitab, moodustab tema kuvandi, mis peaks sobima sümbolväärtusega kokku. Keskkonnaminister võiks sümboliseerida mitte ainult looduse ärakasutamist, vaid ka looduskaitset. Ta peaks olema mitte ainult loodusressursside kasutamise minister, vaid ka keskkonnakaitseminister.

Meie riigis on looduskaitse keskkonnaministeeriumi valdkond. Kodulehel on välja toodud, et keskkonnaministeeriumi “ülesanne on luua sellised eeldused ja tingimused, mis tagavad meile ja tulevastele põlvedele liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna ning kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise. Keskkonnaministeeriumi missioon on olla ühiskonnas keskkonnahoidliku mõtte- ja toimimisviisi eestvedaja, et meie elukeskkond oleks puhas, loodus liigirikas ning areng jätkusuutlik.”

Keskkonnaminister lavastab endast foto looduses ja ilmselgelt soovib end näidata loodusesõbrana ning valib loodusest hoolimise sümboliks enda poolt tapetud looma. Minu jaoks näitab see, kui kõverpeeglis on meie ühiskonnas looduse kaitse ning üldse elusolendite austamine. On kurb, kui keskkonnakaitse eest vastutav minister ei saa aru, et  on eetiline vääratus edvistada oma tapmisvõimekusega. Üheks keskkonnaministri ülesandeks peaks olema kaitsta elu. Tapetud loomaga oma jälgijate tervitamine on eetiline ämber. Kahju, et keskkonnaminister ei adu, et ta riivab sellise uusaastasooviga paljude inimeste tundeid, kellele läheb korda just nimelt tema valdkond – keskkond.

Minu jaoks on siin väga selge paralleel hiljuti lahvatanud Ülle Madise skandaaliga. Kas lasteombudsmani kui lastekaitse sümboli poolt on eetiline austada oma kohalolu ja autogrammisooviga laste väärkohtlemise sümbolit? Kas keskkonnaministri kui valitsuse looduskaitse sümboli poolt on eetiline eduka uue aasta soovimiseks näidata, et ta tappis looma? Üksikisikuna ei teinud neist kumbki midagi keelatut; eetiline konflikt tekib eeskätt just sellest, et neil on roll sümbolite mängus.

Külmunud kala sümbolväärtus keskkonnaministri kätes

Paljud ütlevad, et ah, see on ju kõigest kala.

Kas trofeefoto tapetud haugiga on kuidagi eetilisem kui näiteks trofeefoto tapetud karuga? Või tapetud hirvega? 

Kala on täpselt samamoodi loom, ta lihtsalt elab vees. Me oleme harjunud loomadeks nimetama ning tundevõimelisteks pidama imetajaid, aga tegelikult on loomad ka kõik linnud, kalad ja putukad. Loomariik koosneb selgrootutest ja selgroogsetest. Selgroogseid loomi on viis klassi: imetajad, linnud, kalad, kahepaiksed ja roomajad. Kalad tunnevad valu nagu kõik teisedki selgroogsed, kellel on kõrgem närvisüsteem. See tähendab, et iga kala on samamoodi isiksus, kes õpib, tajub, kardab, naudib, mängib ja tunneb rõõmu.

Seejuures on kummaline, et kalapüüki ei tunneta suur osa inimestest loomade tapmisena, kalal käiakse meelsasti koos lastega ja seda peetakse meelelahutuseks. Imetajate jaht on palju selgemalt tapatööna tunnetatav, ka karjaloomad viiakse tapamajja.

Hinnanguliselt tapetakse üleilmselt aastas 1-3 triljonit veelooma (lisaks kaladele kuuluvad siia arvestusse ka krevetid, krabid jt vees elavad loomad), neid püütakse nii inimeste kui kariloomade toiduks. Ülepüügi tagajärjena on oht, et söögiks püütavad kalad on aastaks 2050 otsa saanud, sajad kalaliigid on väljasuremisohus ning looduses kaladest toituvatel liikidel pole enam kedagi süüa. 

Paljud ütlevad, et just kalamehed ja jahimehed on looduse poolel inimesed, ära nori nendega! Selle loo mõtteks on küll pöörata tähelepanu, et kala on loom ja kalapüük on looma tapmine, aga mitte kurjustada kalameestega. (Eestis on haugide arvukus vähenenud, kuid veel mõõdukal tasemel, on kirjas Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi uuringus.) Küsimus ei ole selles, et üks mees käis kalal.

Paljud ütlevad, et ära nüüd hakka mingit veganjuttu ajama siin, keskkonnaminister võib kala süüa! Küsimus ei ole veganluses; selle pildi tekitatav nukrus pole seotud sellega, keda keegi sööb.

Selles külmunud kalas on vastus küsimusele, miks me ei suuda riigina loodust kaitsta. Kahjuks pole me leidnud ühiselt mõtteviisi, mis väärtustaks kõike elusat ja tunnetaks vastutust eluslooduse säilimise ees.

Kahjuks ei tunneta me külmunud kala sümbolväärtust. Paljud meist ei näe temas surnud looma. Just nagu me ei näe, et tegelikult ei ole meil enam pool Eestist kaetud paksu metsaga, millest pungitavad välja loomad ja linnud.

Me armastame loodust. Süüa.

Me hoiame loodust. Surnult käes. 

Selline on meie riikliku keskkonnakaitse hetkeseis – nagu külmunud, surnud kala. Nagu oleks olemas ja nagu mitte.