Viimastel päevadel on uudis pesukarust Tartumaa metsas tekitanud inimestes nii elevust kui ka suurt mure. Metsloomaühing on saanud mitmeid murelikke kirju, et miks ilmsüüta loom hukata plaanitakse? Miks te midagi ette ei võta?

Eesti Metsloomaühingu seisukoht on, et pesukaru EI peaks hukkama, vaid kinni püüdma ja turvalisesse hoiukodusse toimetama, kus on ees ootamas ka liigikaaslased. Kindlasti peab loom saama vastavalt Eesti Vabariigi seadusele kastreeritud/steriliseeritud.

"Siinkohal ei ole jahimees oma murega üksi. Nad ei oota püss sihikul, et pesukaru maha lasta nagu tihti arvatakse, ka nemad tahavad looma elu säästa," nendib ühing Facebookis.

Kui aga looma püügipuuriga kätte ei saada, ei ole kahjuks muud võimalust. "Me ei tea, mis haiguseid looduses elav pesukaru edasi kanda võib. Samuti ei ole täna teada, millist kahju suudab ta teha Eesti loodusele. Teada on see, et pesukarud on kõigesööjad. Kõik, mis ette jääb, tema nahka pistab ja seega on ohus pesitsusajal linnupesad ja kõik lihtsasti kätte saadavad loomalapsed," selgitavad nad.

Kui pesukaru satub linna, siis saab temast väga kiiresti number 1 reostaja. Puutumata ei jää ka inimeste elamud. Nimelt on pesukarude käpad justkui käed, millega nad on väga osavad asju avama, isegi ukseriivi avamine ei ole nende jaoks suur takistus. Samuti ei ole pesukaru jaoks ka kipsist seinte hävitamine mingi probleem.

Kuna selle juhtumi puhul on tegu kellegi lemmikloomaga ja ta on inimesega harjunud, siis oskab ta tulla inimese käest süüa küsima. "Pesukaru on ju tore ja armas loom, terve internet on täis imetoredaid videosid aga igaüks ei pruugi talle sugugi meeldida. Ta võib hoiatamata rünnata. Kõige hullema stsenaariumi korral kohtab looduses ringi hulkuvat pesukaru laps, kes tahab talle pai teha ning tulemuseks võib ta oma käest ilma jääda. Täiskasvanud inimese puhul ootab sellisel juhul ees kindlasti visiit õmblustuppa," hoiatab ühing.

Kuna algselt pidasid pealtnägijad pesukaru mägraks, tuletab Keskkonnaamet sotsiaalmeedias meelde, mille järgi loomi eristada.

Pesukaru, kährikkoera ja mägra kasukad on sarnased – neis on musta, pruuni, halli ja valget. Lähemalt vaadates on kõik liigid siiski erinevad.

Mäger, kährikkoer ja pesukaru on segatoidulised – nad söövad nii loomi kui ka taimi. Puu otsa ronib neist ainsana pesukaru. Kährikkoer ja mäger peaks praegusel ajal olema oma urus taliuinakus. Nad tukuvad seal enamasti märtsini, kuigi vahel käivad talvelgi uru lähedal värsket õhku hingamas.

 Kärplaste hulka kuuluv mäger on meie looduslik liik.
 Koerlaste hulka kuuluv kährik ehk kährikkoer on meil võõrliik, kes asustati Eesti loodusesse umbes seitsekümmend aastat tagasi ja tunneb end siin koduselt. Tema algne kodu asub Kaug-Idas.


 Pesukarulaste hulka kuuluv pesukaru on algselt pärit Põhja-Ameerikast. Ta on äärmiselt kohanemisvõimeline liik ja seetõttu kantud Euroopa Liidu looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja.


 Pesukaru ja kährikkoer kannavad sarnast musta röövlimaski ning neil mõlemal on kohev nn põskhabe. Mäger kannab oma musta maski aga teisiti, piki koonu kulgevad tumedad vöödid ulatuvad nina juurest üle silmade kõrvade taha, põskhabet tema ei kanna.
 Sabad aga on neil liikidel erinevad – kährikkoeral lühem ja tumedam, pesukarul pikem ning musta-valge vöödiline. Mägra saba on kõige lühem ja heledam.
 Pesukaru ja mäger jätavad viie varba jäljendiga jalajälgi, kährikkoer koerlasena aga nelja varba jäljendiga jälgi. Ingliskeelsed nimedki on kährikkoeral ja pesukarul sarnased ning tekitavad segadust: kährikkoer – raccoon dog, pesukaru – raccoon.

 Amet palub, et kui märkad pesukaru, tee temast võimalusel foto ning saada see koos pildi tegemise kohaga meilile riigiinfo kontaktile 1247@1247.ee või helista telefonile 1247.

 Pesukarude paljundamine, loodusesse laskmine ja nende loomade ost ja müük ning import on keelatud. Lubatud on ainult olemasolevate lemmikloomade pidamine kuni nende elu lõpuni. Invasiivsed võõrliigid nagu pesukaru ohustavad looduslikku tasakaalu. Nad hõivavad meie kodumaiste liikide elupaigad ning konkureerivad nende toidule.