Muidugi ei ole tänapäeval igas talus enam loomi peale koera ja kassi, kuid küllap on ka neid tublisid maainimesi, kes veiseid ja sigu kasvatavad ja toidu meie lauale toovad. Eesti on ju väike riik ning megafarme ei saa siin olla. Või kuidas?

Seatööstuse reklaamides kujutatakse tihti rõõmsaid põrsaid põhu sees, mis ei ole vastavuses tegelikkusega.

Seatööstuse reklaamides näeme tublisid Eestimaa naisi ja mehi talupidamisega tegelemas ja põhu sees elavaid sigu. Tekib arusaam, et selline näebki seapidamine välja. Talupidamine ja traditsioonide jätkumine on ju see, mida iga eestlane näha soovib.

Ühiskonnas kasvab ka loomadest hoolimine ning meile meeldib mõelda loomakasvatusest kui idüllist, kus loomadel on ruumi liikuda ja nende eest hoolitsetakse hästi. Sigu kasvatatakse küll söögiks ja nad tuleb seetõttu tappa, kuid see on paratamatus ja muid jõhkrusi me ette ei kujuta. Kahjuks ei vasta tööstuse maalitud pilt loomakasvatusest tegelikkusele ja tõde hoitakse tarbijate eest kiivalt saladuses.

Mõned meist on juhtunud nägema kaadreid suurfarmides kannatavatest loomadest, kuid arvatakse, et selline ei saa olla olukord Eesti farmides. Mõistame, et tänapäeval ei kasvata igaüks endale oma jõuluprae ise, kuid seegi on ju mõistlik, et igaüks ei tegele põllumajandusega. Sellega koondub seakasvatus küll suurematesse farmidesse, kuid see on normaalne areng. Meie saame oma lihatooted poest, kuid usume, et sellega toetame Eestimaist loomakasvatust ja maaelu jätkumist. 

Seatööstuse tegelikkus

Paraku põhinevad meie arusaamad mineviku narratiividel. Talumajapidamise süsteem lõhuti juba pärast II maailmasõda koos sundkollektiviseerimisega. Nõukogude ajal hakati sigu tootma seavabrikutes ja sigade arv Eestis ulatus miljonini. See oli ka aeg, mil rajati Eesti suurim sigala – kuuekorruseline megasigala Ekseko (Eksperimentaalne Sealiha Tootmise Kombinaat), mis mahutab praegugi üle 55 000 sea. Rakvere Farmide hulka kuuluvas Eksekos sünnib 40% Eesti sigadest. Enamus neist liigub edasi teistesse hoonetesse üle Eesti, mis mahutavad samuti tuhandeid sigu.

Eesti seakasvatus on koondunud suurfarmidesse, kus kitsastes tingimustes elab samas hoones tuhandeid sigu. Igal ajahetkel on tänapäeval Eestis üle 300 000 sea, kellest kolm neljandikku (74 %) kasvavad suurfarmides, kus on loomi koos alates 3000st lõpetades 55 000ga. Sinna vahele jääb mitmeid 7000- ja 9000-pealisi farme.

On raske ette kujutada, kuidas järgitakse sellistes suurfarmides nõuet kontrollida looma tervist ja heaolu vähemalt üks kord päevas. Just selline on üks sigade pidamise määruses välja toodud nõue, millest vaadatakse mööda, sest iga looma jälgimine on lihtsalt võimatu, kui hoolealuseid on tuhandeid.

See tähendab, et nii mõnigi haige või vigastatud loom jääb märkamata ning veedab oma elu kannatades. Haigele loomale ravi võimaldamine tähendaks ka lisakulusid, mida töösturid vältida püüavad. Paradoksaalselt iseloomustab intensiivset loomakasvatust just loomade sõltuvus inimese sagedasest hooldusest.

Elu ruumikitsikuses 

Intensiivses seatootmises kasvavad loomad üles restpõrandal, mille vahedest väljaheited läbi kukuvad. Mõnikord on olemas ka sile betoonpõrand, millel veidi mugavam lebada, kuid ruumikitsikuses ei kujuta ette, kuidas puhkamiseks üldse rahu peaks saama. Nõuete järgi peab ühe 100 kg sea kohta olema 0,65 m² põrandapinda. Seda on äärmiselt vähe, kuid ometigi on teada, et isegi seda nõuet alati ei täideta. 

Lähenedes tapakaalule peab ühe sea kohta olema ruutmeetri jagu ruumi, mis ilmselgelt pole rohkem kui 110 kg kaaluva looma jaoks piisav, kuid jällegi on kaheldav, et talle sedagi võimaldatakse.

Levinud on suhtumine, et kui loetud päevade pärast loom tapale saadetakse, siis pole tema heaolu enam üldse oluline. Kuid tema vajadused on ju endised – siga tahab ringi uudistada, tuhnida ja magada puhtal asemel. Suurtööstuses aga sigade vajaduste peale ei mõelda – loomi koheldakse kui toodangut. Kusjuures tapakaal saavutatakse intensiivses seakasvatuses vaid 6 kuuga.

Ruumikitsikuses, kus suurema tootlikkuse nimel võimalikult palju loomi ühte sulgu pannakse, on nende muidu puhtust hoidvate loomade jaoks võimatu jagada oma eluala eraldi söömis-, puhkamis-, mängu- ja tualetialaks. Terve sulu põrand on räpane ja kõle. Sageli ei jagu ruumi kõigile samal ajal söömiseks. Konkurents toidu pärast on üks sagedane agressiooni põhjustav tegur. Ainukeseks tegevuseks ongi tihti sulukaaslaste kiusamine. Sellistes tingimustes muutuks iga loom närviliseks ja oleks suures stressis.

Me kohkume, kui kuuleme inimestest, kes väikeses korteris peavad kümneid kasse või koeri. Nende heaolu ei saa seal ju tagatud olla. Sigade argipäev on sellest kordades hullem ning ebaloomulikes tingimustes väljendub ka ebaloomulik käitumine – sead hakkavad stressist ja igavusest sulukaaslaste sabu hammustama. 

Tunduks loogiline tegeleda stressi vältimisega ja parandada loomade heaolu, kuid tööstus on valinud nende tundlike loomade sabade lõikamise, et oleks vähem, mida hammustada. Kuna alla nädalavanuste põrsaste mutileerimisel ei ole nõuet kasutada tuimestust ega veterinaari abi, siis viiakse sellised protseduurid just loomakeste esimesel elunädalal rutiinselt farmitöötajate poolt läbi.

Kuidas saame sigu aidata?

Nähtamatud Loomad on alustanud sigade heaolukampaaniaga, millega toome seni varjatult toimunud sabade lõikamise avalikkuse huviorbiiti ja tekitame seakasvatajatele surve hakata sigade heaoluga tegelema. Tegelikult on ennetav sabade lõikamine juba aastaid terves Euroopa Liidus keelatud olnud.

Ka Eesti seadusandluse järgi on seakasvatajad kohustatud rakendama muid meetmeid sabade närimise vältimiseks. Lubatud on see protseduur vaid siis, kui muud püüdlused sigade heaolu parandada, eelkõige ruumi ja tegelusmaterjalide andmise näol, ei ole andnud tulemusi ja lõikamine veterinaari otsuse kohaselt vajalik on.

Rutiinne sabade lõikamine on seni saanud jätkuda suuresti just seetõttu, et rahvas ei ole teadlik, mis Eesti seatööstuses toimub ja kuidas lihatooted poelettidele jõuavad. Tarbijatena saame öelda, et ei soovi odavat masstoodangut, mille rahaline hind on madal loomade kannatuste arvelt. Ütle “ei” loomade piinamisele eelistades nende talupidajate toodangut, kes hoolitsevad oma loomade heaolu eest.

Enamikes poodides on saadaval karjatavate veiste liha Liivimaa Lihaveise kaubamärgi all ning Karni Lihatööstuse rohumaaveis. Kõrge loomade heaoluga mahesigalaid on Eestis praegu vaid kaks. Soovides tõeliselt kvaliteetset sealiha, pöördu Saara Lihameistrite poole. Selle talu sigade elu vastab idüllilisele ettekujutusele Eesti seakasvatusest – loomad saavad põhus tuhnida, liikuda ja pole lõigatud ka nende sabasid.

Seejuures tasub kindlasti vähendada tarbitava liha kogust tervislikule tasemele, milleks on maksimaalselt 70 g päevas. Kuna see kogus on umbes 1-2 tikutopsi suurune ja nii väikese kogusega üldjuhul igapäevaselt ei piirduta, siis on ka tervise huvides oluline tasakaalustada oma toitumine lihavabade päevadega proovides maitsvaid taimetoite. Nii annad oma panuse selleks, et väheneks loomade arv, keda inimestele toiduks kasvatama peab ning allesjäänutel oleksid elamisväärsed tingimused.

Nähtamatud Loomad jätkab sigade heaolukampaaniaga, kuni loomade heaolu on paranenud ja sabade lõikamine Eestis lõppeb. Teeme koostööd riigiasutustega, kelle kohustus on viia Eesti seakasvatus vastavusse üleeuroopaliste loomade heaolu nõuetega ning suhtleme seakasvatajatega, et koos leida lahendused väljakutsetele, mida sabadega sigade kasvatamine kaasa toob.

Näita oma toetust sigade heaolu parandamisele allkirjastades petitsiooni aadressil https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/. Veelgi enam kaasa aidata soovides saad hakata loomade kangelaseks vormistades püsiannetuse https://nahtamatudloomad.ee/toeta. Ainult hoolivate inimeste toega saame võimsalt kampaaniategevustega jätkata ja üheskoos Eestit loomasõbralikumaks muuta.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid