Kähriku murdnud koera omanik: "Mu koer tegi seda, milleks ta tallu võetud oli!"

Delfiga võttis ühendust linnukasvataja ja talunik Katrin Seppa, kelle koer möödunud nädalal kähriku murdnuna ootamatult avalikkuse tähelepanu alla sattus. Koera perenaine avab nüüd omapoolse vaatenurga.

Lugu, millest räägivad need fotod, toimus minu talu õuel 10. veebruari varahommikul. Läksin loomi talitama ja avastasin, et pere lemmikloom oli kärnas kähriku maha murdnud. See oli juhtunud talu veelindude alal. Veelinnuaed on piiratud elektri-võrkkarjusega, mis mõnes kohas suure lume tõttu oli lonti vajunud. Linnud on öösel suletud ruumis, kuid hommikul on neil võimalus lumevanne võtta. Sellele alale oli tunginud haige metsloom.

Koer tegi seda, milleks ta tallu võetud on ehk kaitses kodulinde. Tavaliselt, kui kiskjad territooriumile lähenevad, ajab koer nad minema. Terve metsloom jõuabki koera eest ära põgeneda. Haige loom seda ei tee ja asub rünnakule. Looduses kehtivad lihtsad seadused: tugevam jääb peale. Nii oli see ka antud juhul.

Ei midagi kriminaalset, ei omaniku ega kodulooma käitumises. Omaniku koer on kiibistatud, registris, nõuetekohaselt vaktsineeritud ja omanik on teadlik ohtudest, mis võivad kaasneda kärnas metsloomaga kohtumisel.

Mul tekkis palju emotsioone ja tundeid, lugedes inimeste kommentaare.

Olen alati uskunud inimeste headusse, selline on minu arusaam maailmast. Ma ei osanud arvata, et antud grupis võib olla inimesi, kes mõistavad seda postitust kui kelkimist surnud metslooma üle. Jah, talunikuna meeldivad mulle ka lihasööjad metsloomad – kui nad on metsas, heas toitumuses ja tervise juures. Ma imetlen rebast, kes elab minu majast umbes kilomeetri kaugusel. Ta on ilus, terve, väärikas loom, kes ta ei tule õue peale linde noolima. Ta teab, et talu juures on pandud talle piirid ning ta saab vajaliku kätte metsast ja põllult.

Paraku reguleerib inimene kõike ja igal pool. Külvates marutaudi vaktsiini, on suurenenud rebaste ja kährikute populatsioon ja koos sellega on levima hakanud kärntõbi. Olen olnud pikki aastaid linnukasvataja ja näinud korduvalt selliseid loomi. See on jube vaatepilt. See loom piinleb päris kaua, enne kui sureb. Iga minut, mille haige loom ringi liigub, jagab ta seda haigust edasi oma liigikaaslastele, koertele ja teistele loomadele. Vaevlev, nakkav ja looduses enam mitte hakkamasaav kiskja on potentsiaalseks ohuks meie lemmikutele. Mitte ainult maal, vaid ka linnades, kuhu haiged loomad toidupoolist otsides tungivad.

Jah, haigel loomal ei ole muud valikut kui tulla sinna, kust oleks võimalik saada kerge suutäis. Et aru saada olukorrast, kus keskmiselt suurem loomaarmastus võib muutuda loomavaenulikkuseks siis, kui õigel ajal ei tegutse. Kärnas kährik oleks võinud terve meie linnukarja elupäevad vaikselt ära lõpetada, sealhulgas ka koeral.

Kes on see inimene, kes ütleb, kellel on õigust elule ja kellel mitte? Kas kärnas kährikul on rohkem õigust elule kui taluniku lindudel? Need linnukasvatajad, kes on kaotanud oma linde metsaelanikele, mõistavad, et loodusega tuleb elada kooskõlas. Me teeme kõik enesest oleneva, et oma linde kaitsta. Alati see ei õnnestu - loodus trumpab meid üle.

Kuid me areneme ja leiame uusi lahendusi, et meie toidulaud tühjaks ei jääks või meie kallid tõulinnud ei rändaks metslooma kõhtu. Me kasutame elektrikarjuseid, peleteid, eluspüüniseid, võrke aedikute peale, koeri. Koer on aastatuhandeid olnud inimese kõrval, abistades teda küttimisel, peletades röövloomi, kaitstes inimese vara. Koer on multifunktsionaalne ja inimese parim sõber. Koer on nagu laps, keda peab kiitma kui ta teeb midagi hästi ja peremehel on õigus tunda rõõmu oma lemmiku saavutustest.

Maailma uus trend on paraku kahepalgelisus. Inimesed võitlevad lindude puuris pidamise vastu, samas piiratakse lindude vabapidamist väidetava linnugripi ohu tõttu. Seega, linnud saavad sisuliselt päikest ja muru nautida heal juhul kolm kuud aastas. On väga suur hulk nn loomakaitsjaid, soovivad saada vabalt peetud kana mune. Kust need vabapidamise kanamunad siis tulla saavad, kui linnud vabalt liikuda ei saa?

Või järgmine näide. Koer ei tohi vabalt liikuda, koer peab olema lõastatud või ketis. Ja siis tuleb järgmine grupp looma õiguste eest seisjaid, kes nõuavad, et koer ei tohi ketis olla. Kui hundid murravad lambaid, siis süüdistatakse talunikku, et ta pole piisavalt oma lambaid kaitsnud. Aga kui koer murrab kärnas kähriku, siis on loomaomanik ja koer kurjategijad!

Kui tegevust hakkavad reguleerima eluvõõrad ja antud alal kogemust ja teadmisi mitte omavad isikud, tuleb sümfoonia asemel välja kakofoonia.

Tunnistan, et eksisin, arvates, et kõik saavad aru minu postitusest just nii, nagu ma seda esitlesin. Ma eeldasin, et linnukasvatajate grupis on kõik inimesed „asja sees", on näinud, kuidas linnupidaja elu käib ja mõistavad mind üheselt. Nii see oligi, kuni see info grupist reeglite vastaselt välja läks ja Eesti Metslooma ühing postitas avalikkusele mitte mõeldud pildid ja kutsus ülesse inimesi arutlema, kas omanik käitus õigesti ja kas teda peaks hurjutama.

Kas Eesti Metsloomaühingu ülesanne on gruppides kolamine, piltide kaaperdamine ja omale klikkide kogumine läbi pooliku info levitamise? Rõhutan veel kord, info võeti suletud grupist, mitte minu isiklikult profiililt! Kui Eesti Metsloomaühingu liige, kes selle info varastas ja levitas, tundis siirast kahju kärnase kähriku pärast, siis oleks tema ülesanne koos oma kaasvõitlejatega otsida lahendusi, kuidas teha nii, et metsloomad ei satuks talude lähedusse ega linnaruumi.

Selle juhtumi valguses näib paraku, et Eesti Metsloomaühingu eesmärgiks on pigem otsida Facebooki gruppidest lugusid, rebida need kontekstivabalt üldsuse ette ja korraldada karistamine! Kogu minu lugupidamise juures: Eesti Metsloomaühing võiks jääda oma tegevuskava juurde.

Tundub ka, et ei ühing ega kommentaatorid pole kursis, kuidas treenitakse jahikoeri. Youtube on täis selliseid videoid, neid keegi ei eemalda ega mõista hukka nende postitajaid. Miks ühing ei võitle siis jahikoerte treenimisviiside vastu ?

Grupist väljaspool on hoopis teine maailm. Maailm, kus süüdimatult popkorni krõbistades vaadatakse vägivallafilme, kuid ei taluta vaatepilti loodusest. Omamata mingisugustki ettekujutust elust maal ja talus, materdatakse omanikku avalikult nii, et see meenutab keskaegset inkvisitsiooni. Inimesed kiskusid omaniku verbaalselt avalikkuse ees lõhki. Kes on siin julm: kas koer, kes tegi oma territooriumil tööd ja kiirendas kärnas metslooma lõppu, või inimesed, kes asja süvenematult koeraomanikku sõimavad?

Kõigil on oskus paberil „karjuda“, kaevata ametitele, tõmmata inimesi sotsiaalmeedias liistule. Vähestel on oskus seda maailma parandada oma tegevuse läbi. Mõistes, mitte hukka mõistes, ja aidates probleeme lahendada.