Heiki Valner: "Ukraina võitleb oma eksistentsi eest ja te tahate, et ma koertele süüa viin?"

Loomapäästegrupi asutaja, sõjakoldes humanitaarmissioonil käinud Heiki Valner peab erinevate organisatsioonide ja eraisikute annetuste kogumist ning toimetamist Ukraina lemmikloomadeni hetkel teostamatuks, kuid lubab, et läbi mõeldud panuse siia jõudvatele põgenikest loomaomanikele annab kindlasti ka Loomapäästegrupp.

Vastik aeg on. Ärev. Siis rõõmus kui ukrainlased mõne suurema või väiksema võidu saavad. Kurbus. Surm. Eriti väikeste puhul. 

Hirm. Vene armeega seotult tundsin seda omal ajal Toompeal tanke oodates ja ka siis kui Georgias Gori linnas käisime. Seal oli ka napikas kaks korda: kas tulistavad või mitte. Õnneks mitte. Lennukis kartsin ka - äkki lasevad alla?

Olen käinud ja olen näinud. Olen rääkinud ja koos grusiinidega nutnud. Ema sebis kuskilt mürki, et koos lastega sisse võtta kui venkud tulevad. Õnneks ei läinud vaja, sest said põgenema. Ema-isa ja poeg, kelle nähes autost noor neiu, tulevane pruut välja tõmmati, nii et küüned jäid istme polstrisse. O,i ta olla nutnud ja appi palunud, aga rohkem teda ei nähtud. Kuu aja pärast pidid pulmad tulema. Süda tõmbab krampi.

Või vanamemm, kelle lehm bensiiniga üle valati ja ta silme ees suure naeru saatel põlema pandi. Lõpuks löödi tarele ka tuli räästasse. No kellele ta liiga tegi, elajad? Mul on neid lugusid - üks hullem kui teine - kuue tunni jagu salvestatud, kui seal humanitaarmissioonil käisin. Nii et ärge koeratoidust küll rääkige. Mitte praegu. Ma väga palun.

Kümned kirjad, et Heiki, mine koertele ja hobustele appi! Aga miks mitte kohe siis ka kassidele ja põldudel vedelevatele vigastatud veistele? Ja kohe lähengi - vaatamata sellele, et ainuüksi ligi kolme miljoni elanikuga Kiievis elab koeri ehk isegi kaks korda rohkem kui Eestis kokku. Ukrainas on olnud kogu aeg hulkuvaid loomi igal nurgal, mitte ainult praegu. Miks te neile siis appi ei tõtanud?

Kogu selle ilusa mõtte teostamatusele lisaks on see minu arust lausa absoluutselt kohatu praegu - inimesed surevad reaalselt, linnad on varemetes, maanteedel on sadade kilomeetrite pikkused inimhordid, kes just kodust ilma jäid, riik võitleb oma eksistentsi ja muide ka meie vaba olemise eest ja te tahate, et ma koertele süüa viin või nad siia Kiievist toon? Muide, praegu on ka talv ja õues on külm. Võtke oma lapsed algatuseks käe otsa ja tehke üks matk näiteks Tallinnast Paidesse. Öösel magate metsas ja sööte lund ning puukoori. Hommikul räägime sel teemal uuesti!

Küll me viime Ukrainasse toitu ja Loomapäästegrupp läheb sinna küll. Just nii mitme masinaga kui palju suudame toitu ja ravimeid koguda, aga alles siis kui on kindel, et need ka pärale viidud saame ja ka elusalt tagasi jõuame.

Ja ega me seepärast Gruusias loomi unustanud - igal pool, kus meie bussid seisma jäid, jooksis koertekari kohe sõbralikult juurde ja siis söötsime neil kõhud täis. Kohalikud vaatasid meid nagu napakaid. See oli meie võimuses tol hetkel ja andke andeks, et me neid kaasa ei võtnud. See ei olnud lihtsalt võimalik! Loomakaitse on heaoluühiskonna teema ning uskuge mind, et kui seekord oleks Vene tankid üle Eesti piiride tulnud, siis ei aju vaaritaks hoopis teistmoodi.

Loomapäästegrupp ei kogu täna veel Ukraina loomade heaks annetusi, sest saame aru, et meil ei ole võimekust ja võimalustki saadetisi kohale toimetada ning isegi pangakontole laekunud raha neile sõjaolukorras üle kanda. Küll aga mõistame väga hästi inimesi, kes paari kompsu hädavajalikumaga võõrasse riiki saabuvad ja siin abitult ringi vaatavad. Neil ei ole midagi peale suure südamevalu, esmatarbekaupadest, loomatoidust ja -ravimitest rääkimata.

Siin saame juba kõik appi tulla ja Loomapäästegrupp tagab Eestisse jõudnud Ukraina sõjapõgenike lemmikloomadele tasuta toiduabi ja katab vajadusel ravikulud. Loomulikult oleme valmis jooksvalt lahendama ka teisi loomadega seotud probleeme. Oleme ühenduses paari Ukraina kenneli ja ühe varjupaigaga, aga täna me tõesti pole võimelised neid aitame ning ootame sõja vaibumist. Kodus oleme aga jumala ja teie abiga võimsad.

Loomakaitse selts ja loomakaitse liit on ka pundis ja kohe-kohe läheb lahti toidu kogumine. See on see, mida me momendil väikeste organisatsioonidena teha suudame ja vabandan kui teie heleroosad ootused-lootused purustasin. On väga üllas, et sõja ajal ka loomadele mõeldakse, aga kaugelt on neid operatiivselt aidata pea võimatu. Loodetavasti saate sellest isegi aru kui kümme korda sügavalt sisse hingate ja asja üle tõsiselt järele mõtlete

• LOOMAPÄÄSTEGRUPP MTÜ

• Telefon: [phone]

• E-post: [e-mail]

• Koduleht: https://animalrescue.ee/