Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla.

Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.

Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos miljonite inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on.

See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?

Neil ei ole kellelegi loota

Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.

Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.

Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda ventilatsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?

Kolm miljonit kana kogesid kõige jubedamat lõppu

Ukraina lõunaosas Hersoni oblastis asuv riigi üks suurimaid kanalaid Tšornobayivska kaotas näiteks elektriühenduse, mille tagajärjel katkes lindude automaatne joogi- ja toidusüsteem. Välja lülitus ventilatsioon ja kolm miljonit lindu, kes olid kitsastesse traatpuuridesse suletud, kogesid ilmselt ühte õudsamat lõppu, mida ette saab kujutada.

Paljud hoolivad kaasaelajad küsisid, kas ei saaks neid kanu puuridest vabaks lasta, et nad saaks farmi ümbruses liikuda. Samas saame ilmselt kõik aru, et sõjapiirkonnas kolm miljonit kana lahti lasta ei oleks samuti lahendus, mis nad päästaks. See ongi situatsioon, kus puudub hea lahendus, olemuslikult tuksis loomatöösturite süsteem ei annagi võimalust katastroofi või kriisi korral elusolendeid päästa.

Ukraina suurim munatootja Avangard on teatanud, et mitmed olulised kanafarmid on suletud või hävitatud ning ülejäänud farmid on ilma linnusöödata.

Kanafarmi sõnul osa valmistooteid ja munakanu on antud kohalikule elanikele, kuid suurem osa karjast on tapetud, kuna lindude toitmist ei olnud võimalik jätkata, sest vene vägede pommitamine tegi võimatuks töötajate transpordi loomafarmideni.

Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.

Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.

Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame tuleviku nimel, kus kasvab väikefarmide osakaal ja väheneb piinamislaagri sarnane viis loomade pidamiseks.

Et aidata Ukraina loomi, kutsun üles annetama Nähtamatutele Loomadele. Suhtleme Ukraina loomakaitsjatega, saadame neile nii rahalisi annetusi kui ka toiduabi vastavalt nende kõige kriitilisematele vajadustele. Annetuse saab teele panna https://nahtamatudloomad.ee/toeta