"Kilpkonn jõudis minu hoole alla peale teadet, et üks tore noor neiu päästis loomakese koledatest tingimustest, kus ta pidi elama pisikeses ja räpases puitkastis, ei saanud liikuda ja süüa sai vaid korra nädalas," kirjeldab Marika Loomade Kodu perenaine Marika Nekljudova sotsiaalmeedias.

Kilpkonna liigikaaslasest sõber oli selleks ajaks juba surnud. Neiu ei suutnud seda pealt vaadata, vestles omanikuga ning võttis kilpkonna enda juurde, kuid ka temal puudusid võimalused ja teadmised looma eest hoolitsemiseks, samuti ei olnud tal pakkuda kilpkonnale õigeid pidamistingimusi.

"Esimese asjana viisime looma veterinaari juurde. Selgus, et tegemist on emase loomaga. Kilpkonnal olid kilbi peale vohama hakanud vetikad ja bakterid, esines kinni jäänud kihte, mida loomaarst ka eemaldas ning käskis kilpi iga päev puhastada joodilahusega," meenutab Marika. "Konnake oli ka tugevalt ülekaaluline, mis oli tingitud ilmselt vähesest liikumisest ja valest toitumisest – loomale pakuti toorest liha, mis ei ole tema neerude jaoks sugugi tervislik."

Ta paneb inimestele südamele, et sedasorti loomad vajavad väga erilisi elutingimusi. Eelkõige õiget õhu- ja veetemperatuuri, väga suurt akvaariumit saarega, nad peavad saama liikuda ka väljaspool akvaariumit.

"Kuna minul ei olnud võimalik talle suurt akvaariumit pakkuda, pidi ta elama selles samas, mis temaga kaasa tuli. Mis tähendas seda, et vett pidin vahetama iga päev, kuna väikeses akvaariumis vesi läheb uduseks väga kiiresti – loom sööb vees, roojab ka vette. Iga päev pesin ka kogu akvaariumit koos sisu ja kividega, " räägib Marika.

See tähendas tema jaoks igapäevast raske klaasist akvaariumi tassimist toast vannituppa ja tagasi, vee soojuse jälgimist ning regulaarselt soojendamist. "Jälgisin päeva pikkust – nende loomade puhul peab see olema 12 tundi, ehk siis tuleb jälgida, millal peab lambi välja lülitama. Teine ja mugavam variant on taimeriga pistikud."

Ta reguleeris ka punase lambiga soojendamist – reptiilid vajavad seda, et kehatemperatuuri õigena hoida, õnneks kodukontoris töötamine võimaldas seda. Loomaarst ütles ka, et Tortilla peaks kindlasti sööma ka rohelist toitu, mis talle üldse ei maitsenud. Ta ei olnud harjunud seda sööma ning ignoreeris kõike, mida talle pakuti – peterselli, lehtsalatit, tilli.

"Õnneks hakkas ta lõpuks seda toitu pika hambaga siiski sööma," lausub Marika, kes igal õhtu võttis looma akvaariumist välja, kuivatas teda rätikuga ja puhastas joodilahusega tema kilpi. "Peale seda jalutas kolisedes toas, ajades pöördesse mu koera ja kassi – koer ei saanud üldse aru, miks kivi liigub, ja kass tõusis nagu helikopter koha pealt õhku, kui teda nägi. Nii meie päevad kulgesidki," kirjeldab ta kilpkonna teed paranemise suunas.

Tal on suur palve inimestele, kes mõtlevad reptiili või muu eksootilise looma võtmise peale: "Palun, tehke kõvasti kodutööd. Uurige väga põhjalikult, mida antud loomaliik elamiseks vajab. Tean nii mõndagi juhtumit, kui loom suri või pandi loomaarstide poolt magama, kuna tervisemured olid väga tõsised ja looma ei saanud enam aidata ning see oli seotud valede pidamistingimustega."

Marika toonitab, et eksootiliste loomade puhul on oluline ka spetsialisti olemasolu, kelle poole vajadusel pöörduda saab, samuti tuleks eksootiliste loomadega arsti juures käia regulaarselt ka profülaktika eesmärgil. "Tavaline loomaarst ei pruugi osata neid loomi ravida, spetsialiste ei Eestis ole eriti palju ja kindlasti ei ole neid igas Eestimaa linnas. Palun kaaluge tõsiselt oma võimalusi. Kas te suudate osta kogu vajalikku varustust? Tortilla puhul pidi ta elama tegelikult umbes 270-liitrises akvaariumis, mis on väga kallis juba iseenesest, aga ta vajab veel ka mitmeid tarvikuid! Kas sa oled selleks valmis? Kas ikka suudad? Kas viitsid? Kas tead kõike, mida teadma peaksid?"