Giidideks oleme Ilse puhul paraku ise, sest turismigruppidest ta eriti midagi arvata ei oska. See "meie ise" tähendab pooleldi väliseestlasi (ikkagi pikk Hispaanias elamise minevik ja loodetavasti ka tulevik), mistõttu meid ei peluta kohad, kuhu eestlane ise satub harva, kui üldse.

Nõnda sadasime viimati maha otse Raekoja platsi, kus Draakoni nimeline restoran reklaamis oma põdraleent ja see tundus tol hetkel ainuõige otsus olevat (oligi!) Kuuldes koerturistist, pakkusid rõõmsameelsed teenindajad kohe välja võimaluse, et taks tuleks ka tuppa ja valiks välja omale kõige meeldivama veise- ja põdraribi.

Nõnda ka läks, ehkki Ilse tavapärane ujedus jättis sellele kohtumisele oma jälje. Kui ikka võõrad vaatavad, siis pole kombeks einestada või - hoidku jumal - võõrast joogikausist juua! Sellega on meil igavesti kestev teema, mis kuidagi lahendust ei paista leidvat. Võõras joogikauss ajab lausa paanikasse!

Aga põdraribi saime söögikohast kingituseks kaasa ja seni pole taks sellest veel jagu saanud. (Igaks juhuks vannun, käsi südamel, et kuigi Ilse on kahtlemata mõjuisik ja suunamudija, pole see postitus sponsored by keegi, vaid ta käib söögi- ja majutuskohtades täiesti incognito).

Ilse Tallinna teeninduskvaliteeti jälgimas

Vanalinn on lisaks inimkülalistele tore ka seetõttu, et seal kohtab välismaiseid lõhnu ka mujalt tulevate koerte küljes. Viimati oligi au kohtuda kolleegide, kahe karmikarvalise taksiga, kellega vähemalt peremehed suhtlesid inglise keeles. Üks koeraga soomlane hüüatas eufoorilises äratundmisrõõmus ka "mäyräkoira!" - kaunis sõna, mis on takside soomekeelne nimetus.

Vanalinn (tegelikult ka teised Tallinna paigad) on valdavalt äärmiselt koerasõbralikud. Kui küsida, kas koer tohib siseneda, vastatakse enamasti rõõmsalt rõkatades: muidugi! Kogu Eestimaa peale (ja me tõesti sõidame palju ringi) oleme vaid kahes söögikohas eitava vastuse osaliseks saanud. Kusjuures üks neist oli täiesti inimtühi ja keskmisest märksa kallim. Peremehele, kes soovitas hirmkülma ilmaga koer posti külge siduda: head üksi laua taga istumist! (Sellega ta nimelt parasjagu tegeles).

Ka taksoteenusest on koera tõttu vist ainult korra keeldutud - Tartus pööras sõidujagamisplatvormi juht sõnagi lausumata lihtsalt autonina ümber, kui Ilset nägi. Muidu käib asjaajamine ikka nii, et küsime enne sisenemist järele, kas loom on teretulnud, hoiame teda süles ja jätame mündikese "koeratalumistasu", nagu mu mees seda nimetab.

Kui siis pärast väsitavat kultuuri- ja meelerännakut koju tagasi on jõutud, on taksil "nägemist"! Kaks päeva ei tõsta diivanilt pead muidu, kui pissileminekuks ja külmkapi ukse heli peale. On, mille üle teiste lätlastega arutleda.

Tänaseks turismindusest aitab!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid