KOGEMUS | "Ta polnud elus õue häda teinud!" Ränga saatusega chihuahua õppis treeneri käe all kombekalt käituma
Mida teha, kui hommikul ootab perenaist ees koera tekitatud miiniväli või ründab äsja soetatud lemmik perepoega? Oma kogemuse treener Krista Laaneti koolitustest kirjutab Sillamäe koertekolooniast päästetud chihuahua Amy uus omanik loomaarst Katrin Vanem-Joost.
Ma pole kunagi end pidanud koerte õpetamises võhikuks. Olen kutsikast peale kasvatanud päris mitut koera alates dobermannist lõpetades kääbuspinšeriga. Pealegi kohtun iga päev väga paljude eri vanuses, suuruses, eri tõust ja tõuta koertega.
Siiski pidin endale tunnistama – adopteeritud Amy kogemus on ainukordne. Kui kutsika kasvatamist käsitlevaid raamatuid ja koolitusi on üksjagu, siis raske saatusega loomakeste muredega ei tegele just kuigi paljud. Seetõttu olin väga rõõmus, kui sain teate, et väikeste koerte koolitaja Krista Laanet viib läbi nõustamistunde just "Sillamäe chihuahua'dele".
Juba päris alguses kogunes üksjagu muresid ja väga palju vastuseta küsimusi. Mida küll teha juba täiskasvanud koeraga, kes pole elu sees käinud õues, teeb häda, kuhu juhtub ja ei lase end isegi puudutada? Mida teha, kui alles pärast tund aega kestnud tagaajamist mööda elamist õnnestub väike koer lõpuks sülle rabada, tohutu vaevaga talle riided selga ja rihmad ümber panna, kuid õues ei tee ta ainsamat sammu, vaid seisab kui kivikuju?
Amy saabumisega äratas äratuskella helin mind varem kui kunagi. Kuigi igasse võimalikku toanurka oli asetatud aluslina, oli kogu alumine korrus hommikul kui miiniväli. Väljas oli parajalt krõbe talv. Tundus kuidagi meelevaldne viia vaid paarikilone koer õue pakase kätte.
Kahtlesin kaua. Krista julgustas chihuahua'sid viima õue iga ilmaga. Olen selle nõuande eest talle väga tänulik - tänaseks on majapidamisse jäänud vaid üks avariiolukorra lina - Amy sibab hea meelega mööda hoovi ja mõistab, mida on õues vaja teha. Kui varasemalt naelutas "Maskis laulja" pereliikmed pühapäeva õhtuti televiisori ette, siis Amy saabumisega oli kõigi tähelepanu suunatud "Sillamäe chihuahua'de" koolituse arvutiekraanile.
Murekoeri oli palju, küsimusi veelgi enam. Imestasin Krista kannatlikkuse üle: nii mõnigi kord pidi ta vastama ühele ja samale küsimusele uuesti ja uuesti. Ajapikku kodunes Amy niivõrd, et kui välismaal õppiv perepoeg tuli vaheajaks koju, juhtus midagi täiesti ootamatut: chihuahua varitses teda peidukohas ja sobival hetkel üritas noormehele säärde karata.
Nii juhtus iga kord, kui noorsand trepist alla suvatses tulla. Keegi meist ei julgenud Amyt korrale kutsuda, sest juba vähegi äkilisema heli peale pages ta peitu ja võis minna mitu päeva, kui õnnestus ta sealt päevavalgele välja meelitada.
Jällegi pöördusime oma mõneti veidra murega Krista poole. Kahjuks pidime silmitsi seisma valusa teadmisega, et ründamise põhjuseks võis olla Amy eelmises elus kogetud vägivald. Krista nõuanded tõid seegi kord lahenduse. Kui õhtuti hakkas koerte söögitegemisega tegelema poeg, oli Amy väike süda võidetud.
