Arthuri perenaine Dagmar Reinolt tunnistab, et ei olnud enne end kassiinimeseks pidanud, kuid Eesti Metsloomaühingu suvpäevadel oli talle just üks seda tõugu kiisu silma jäänud. "Meile meeldis kohe see koeraliku olemisega kassitõug ja elus esimest korda tekkis mõte, et võtaks kassi. Koju jõudes sai kassist räägitud ja meie end mitte nii kassiinimeseks pidanud pere võttis vastu otsuse, et kui üldse kass, siis coon. Toona me koera haigusest veel ei teadnud, Sparks oli siis veel täiesti asjalik, vana, aga tegus koer," meenutab ta.

Pere meelest sobinuks vanale koerale rõõmuks üks vahva kassipoeg ja nii asutigi kuulutusi jälgima. "Üks tore tuttav saatis pildi kassipoegadest ja oli kohe selge, et Arthur on meie kass. Väike kõrvitsakollane kera, kes pildilt vastu vaatas võlus meid kõiki, " tunnistab ta.