Ta on olnud pikka aega sinuga, võibolla lausa lapsepõlvest peale. Sa oled teda paitanud ja toitnud, süganud ja hambaid pesnud. Saanud pihta sabaga ja süljega, saanud karvaseks ja kakaseks. Oled temaga mänginud ja teda lihtsalt vaadanud, pikki tunde. Oi kui palju kogenud, kuidas ja millise näoga ta sind vaatab. Mõistvalt ja pilklikult, süüdlaslikult ja maiust nuruvalt. Kuidas pead keerab, kõrvu või jalga liigutab. Oled jalutanud, jooksnud, müranud.

Ta on võibolla olnud su parim sõber üldse. See, kellega oled saanud alati rääkida ja kes on sind alati juba oma olemasoluga lohutanud.