ILSE BLOGI | Nunnutage mind, mu kari!

Taks ei ole teatavasti karja- vaid jahikoer, aga oma karjainstinkt on temalgi. Tööle hakkab see lausa kellaajalise täpsuse ja muidugi omakasupüüdlikkusega.

Üks sõber ütles hiljuti, et meie koeral on autistlikud jooned. Eripedagoogikat õppinud inimesena ma tean, et sellistel teemadel ei sobi nalja teha (ja ega ma ise teinudki), aga oma tõde selles väites paraku sisaldub. Kord, päevakava ja rutiin on Ilsele lausa elulise tähtsusega.

Joogikausi-draamadest olen enne kirjutanud. Peab olema tema isiklik kauss ja kõik. See idee fix võttis korra lausa eluohtlikud mõõtmed, kui Tom, mu mees, sõitis koeraga Riiga, et tütar lennuki pealt maha võtta, aga... unustas maha Ilse joogikausi. Sellest, et ta Pärnus isa juures pikema peatuse tegi ja võõrast kausist loomale juua pakkus, polnud mingitki tolku. Sureb või janusse.

Teine äärmiselt närvesööv asi on päevaplaan. Seegi peab pedantse täpsusega paigas olema. Päeva võib ju suures plaanis teki all lebotades mööda saata, aga õhtuks olgu kari koos. Kui mitte, tekib ärevus ja paanika.

Mõnel korral on juhtunud, et Tom jääb tööle kauemaks või tütar on sõpradega väljas. Sellest tingitud mööda aknalaudu sebimine võtab lõpuks kolossaalsed mõõtmed. Kus on?! Kas ma ei öelnud, mis kell te kodus peate olema?!

Õnneks juhtub seda harva ja enamasti algab argiõhtutel Tomi koju jõudes mõõdutundetu nunnutamisvoor, mille käigus saba peksab kahele poole nagu piits. Kuigi ametlikult on Ilse minu koer ja sünnipäevakingitus, on tal Tomiga siiski lähedasem suhe. Mõistetav kah: juba mõned päevad pärast meile saabumist hakkas peale see jutt: "küll on tark koer, nii tarka koera pole enne nähtud!" Kes siis sedasorti tunnustusest ära ütleks?

Neil kohe on see klapp! Pean lausa mõningase armukadedusega pealt vaatama, kuidas tunnid kuluvad taksi süles hoides, silitades, patsutades ja koonusid vastamisi hõõrudes. Koonuteema tähendab üksiti seda, et aeg oleks vist õue minna. Niiviisi alustab Ilse vihjamist. Ta ei lähe kunagi ukse juurde kiunuma, vaid nügib Tomi koonuga näkku. Millest ma omakorda taipasin, et Tom loeb seda koera palju paremini kui mina, kes ma enamasti üle mõtlema kipun. Ilse omab teda ja vaielda pole siin midagi, olgu õigel ajal kodus ja võtku kaissu!

Ka tütre pärast süveneb silmadevaheline murekorts, sest kuidas see alaealine niimoodi õhtuti omapäi jõlgub? (Tegelikult ta seda väga ei teegi, vahel jääb pärast trenni veel sõprade või oma poisiga välja). Sisemine tasakaal on paaril korral saabunud siis, kui Ilse on õhtust jalutusringi tegemas ja saab juba õues lõhnast aru, et laps on koju jõudnud. Värsked jäljed ju! Siis algab kiire rihma sikutamine, jõudmaks koju ja veendumaks, et kõik on ikka korras.

Alles siis, kui kogu kari on koos, saab silma mõnusalt looja lasta. Kellegi kaisus või tütre suure karvase padja peal. Ah jaa, karvaga on selline lugu, et kui tavaolukorras pole taks üldse seda maha heitnud (kodus ei leia me karvakübetki), siis võõras ja segadusse ajavas situatsioonis võid leida, et su üleriided on üleni pruuni, okkataolise massiga kaetud. Seegi juhtub tavaliselt Tomiga, kes koera süles hoiab.