Looduse asukatel on poegade üleskasvatamise aeg. Seejuures mängib alati oma rolli looduslik valik. Selleks, et tugevad isendid saaksid üles kasvada, tuleb mõnikord linnuvanemail nõrgematest poegadest loobuda.

Nii ongi näiteks praegu selline aeg, kus ka valge-toonekured võivad toidupuuduse tõttu oma teistest nõrgemad pojad pesast välja heita. Nad teevad seda selleks, et tugevamaid järglasi üles kasvatada, kellega sügisel talvitumispaikadesse lennata. Ehkki inimesele võib selline käitumine vastuvõetamatu tunduda, on see aastatuhandeid kestnud ja loomulik osa loodusest.

Pesast välja heidetud valge-toonekure poegade ellu ei ole mõistlik inimesel sekkuda. Mõnikord seda tehakse ja siis kasvavad pojad inimese järjepideva toitmise toel üles. Küll aga ei tihka sellised noored toonekured neile hädavajalikule rändele minema ka siis, kui talve hakul on selleks tagumine aeg. Nii sattuvad nad hätta.

Seega on meil, inimestel, eetiline dilemma – kas jätta pesast välja heidetud nõrk linnupoeg looduse rüppe, kus temast saab osa aineringest ja sageli elupäästev kõhutäis mõnele teisele liigile? Või võtta linnupoeg oma hoole alla ja kasvatada ta üles, kusjuures loomulik elu ei saa linnul enamasti jätkuda?

“Meie leiame, et looduse käekäiku ei peaks üldjuhul sekkuma, sest sealsed reeglid aitavad elujõulistel loomadel üles kasvada ja liiki jätkata. Sekkumine saab olla põhjendatud vaid väga ohustatud ja haruldaste liikide puhul, kes võivad püsima jääda vaid siis, kui inimesed sellele kaasa aitavad,“ kirjutab amet sotsiaalmeedias.