Andžela Lehtla, kes on Eesti Maaülikoolis õppejõud loomade silmahaiguste alal, lisaks võtab pisikesi patsiente vastu Tartu Väikeloomakliinikus ja Tallinnas PetCity Rannamõisa kliinikus ning on seda tööd teinud juba ligi 30 aastat, kiidab seda, et inimesed on enamasti tundlikud oma lemmikute silmade osas – märgates värvimuutust või et loom hoiab silma, mis viitab valule või põletikule, pöörduvad kohe arsti poole, kes vajadusel suunab edasi loomade silmaarsti juurde.
Minu jaoks oli päris huvitav avastus, et ka loomadel on oma silmaarstid – loogiline muidugi tegelikult, aga ma ei olnud kunagi selle peale mõelnud. Eesti peale ongi neid vist ka üsna vähe, mõni üksik Tallinnas ja mõni Tartus?
Jah, ka veterinaarmeditsiinis spetsialiseerutakse nagu inimeste meditsiinis. See on tegelikult loomulik, et üks arst ei saa kõigest kõike teada. Kõige rohkem on ka loomade puhul üldarste, nagu inimeste puhul perearste, kes oskavad iga asja puhul esmaabi anda ja vajadusel suunavad spetsialisti juurde edasi. Silm on nii õrn organ ja kiire abi on oluline. Spetsialiseerutakse ka südamehaigustele, neuroloogiale, sisehaigustele ning looma saab saata edasi, kui on vaja põhjalikuma väljaõppega spetsialisti või eriaparatuuri.
Meil tuli sõpradega, kellest üks on arst, hiljuti jutuks, et loomaarstiks õppida on selles mõttes palju keerulisem, et inimeste arst peab ainult inimese anatoomia endale selgeks tegema, veterinaariatudeng aga kõikide loomade anatoomia?
See on tõsi. Loomaarsti baasõppesse kuuluvad põllumajandusloomad – peamiselt veised, aga ka sead ja hobused, lemmikloomaosa on päris suur – koertele-kassidele lisaks küülik, deegu, reptiilid, ja siis veel eksootilised loomad. See on kompleksne haridus, aga ikkagi ei saa muidugi kõikide loomade eripärasid teada, vajadusel õpitakse töö käigus juurde ja täiendatakse ennast, kui on teada, et tuleb mõne loomaga rohkem tegemist.
Meditsiini õppinud ja selles vallas töötavad inimesed on sageli teadnud juba väga varakult oma kutsumust, kuidas Teil oli?
Kui ma olin väike, siis ma mõtlesin, et tahaksin, et ma oleksin hästi tark ja teised inimesed küsiksid minult alati midagi. Sellisest ametist unistasin. Nii et otseselt ma ei mõelnud, et ma oleksin loomaarstiks tahtnud saada.
Ma olen loomade keskel olnud küll kogu aeg. Koolilapsena käisin lüpsjana laudas tööl ja tegelikult tahtsin minna Väimelasse velskriks õppima, aga ema leidis, et ma olen selleks liiga noor, ja ma läksin keskkooli. Pärast seda mõtlesin minna loomakasvatust õppima, Tartus oli ülikooli lahtiste uste päev 1989. aastal ja ma istusin kogemata bussi, mis viisi veterinaariasse vaatama, kuhu ma siis läksingi, ja ei kahetse.
See amet täidab kõik minu ambitsioonid ja vajadused, ma saan suhelda, mul on huvitav, iga päev toob midagi uut.
Samas see osa tundub natuke hirmus, et kõik inimesed tulevad mingi murega…
Jah, aga enamasti saame aidata. Isegi kui on raske juhus, siis ma üritan aidata nii looma kui ka inimest. Kui on halb uudis, siis saan ehk kuidagi maandada inimese muret, selgitada, mis edasi saab. Parem on selge teadmine kui teadmatus, see võtab mure maha.
Eutanaasia on raske teema, selleks peab end emotsionaalselt ette valmistama, tuletama meelde, et ehkki see on raske, võib see mõnikord olla vajalik. Minul on seda õnneks vähem, kuna tegelen silmahaigustega – õnneks silmaarsti juurde tullakse muredega, mille puhul saab enamasti aidata. Isegi kui ei saa looma nägemist taastada või on oht, et loom jääb pimedaks, siis ma saan selgitada, mida teha, kuidas kodust keskkonda kohendada, et loom saaks seal pimedana hakkama. Ma saan näidata inimesele, et ta ei pea looma eutaneerima, vaid loom saab edasi elada ja ikka rõõmu tunda ja oma peremeest ka sellega rõõmustada.
Nii et kuna loomaga on peaaegu alati kaasas omanik, tuleb omajagu ka inimese psühholoogiat tunda?
Jaa. Ülikoolis õpetatakse veterinaariatudengitele inimeste psühholoogiat ka, lisaks pakutakse pidevalt täiendkoolitusi, kus räägitakse palju, kuidas rasketes olukordades toime tulla – inimesega, endaga. Ülikoolis võiks sellest muidugi isegi rohkem rääkida.
Ilmselt on selles töös omajagu loomi, kes jäävad südame külge?
Ikka jääb. Ma võtan iga looma nii, nagu ta on, aga kui on olnud tõesti raske päev, mõni raske patsient, kõik ei toiminud nii hästi ja kui siis tuleb inimene kutsikaga, kellega saad suhelda, teda sügada, ta tahab mängida, tal on nii palju head energiat, siis kõik mured kaovad ära.
Keda on Teie patsientide seas kõige rohkem?
Koeri on vist kõige rohkem, pigem lühininalisi-suuresilmseid, neil on paraku suurem risk silmatraumadeks ja haigusteks. Palju kasse on ka, tänavalt ja kolooniatest päästetud kasse, keda on hoitud mitmekesi puurides või väikeses ruumis, seda on Eestis ikka veel liiga palju ja need loomad on liiga sageli päris kurvas seisus, silma nakkushaigustega jne. Küülikuid satub, suurloomadest hobuseid Eesti Maaülikooli suurloomakliinikusse, traumade ja haigustega.
Kas Teil on endal kodus ka lemmikloomi?
Mul on kaks kassi ja kaks koera. Kassid on päästetud tänavalt. Koertest üks on Weimari koer ja teine lühikarvaline saksa linnukoer.
