Koerad ja kassid panevad kodust plehku. Ent kuidas satuvad varjupaika teised loomad?

Lugeja, kes jälgib varjupaikade elu-olu, teab kindlasti, et kõige rohkem satub varjupaikadesse kasse. Kuid viimasel ajal pakume varjupaikades järjest rohkem ajutist varjualust ka väga paljudele pisiloomadele, lindudele ja küülikutele. Sellest, kuidas need loomad varjupaikade hoole alla satuvad, kirjutab Varjupaikade MTÜ vabatahtlike koordinaator Marika Algpeos.

Kui kassid ja koerad jalutavad tihti tänavatel ilma järelevalveta, siis väikeloomad reeglina omapäi õue ei pääse. Pisinärilisi ja küülikuid viiakse suveperioodil tihti õue väliaedikutesse. Siin tulebki mainida, et suveaedik peab olema väga kindel ja pealt kinnine, et loom üle selle ei hüppaks või ennast aedikust välja ei kaevaks. Küülikud on selles osas eriti suured meistrid. Nii võibki juhtuda, et loom pääseb vabadusse ja teda kinni püüda on väga raske ja tihti isegi võimatu.

Juhtub ka nii, et omanik loobub ise mingil põhjusel oma loomadest. Närilistest rääkides on tihti tegu üle jõu läinud kodupaljundusega või oli looma sugu valesti määratud endise omaniku või loomapoe töötajate poolt, mis tõi kaasa soovimatuid poegi.

Kui tegu ei ole kogemata välja pääsenud või omaniku loovutatud pisiloomaga, siis suure tõenäosusega on ta siiski hüljatud. Merisead, küülikud ja teised pisiloomad ei oska avada puuride, korterite ja majade uksi ning avatud akendest nad reeglina välja ei hüppa, nagu seda võivad teha kassid. Seega – väga suur osa tänavatelt leitud pisiloomadest on ilmselgelt hüljatud.

Varjupaigatöötajad on toonud pisiloomi ära linnatänavatelt, pargitud autode alt, võõraste inimeste aedadest, trepikodadest, kaubanduskeskuste tualettruumidest ja tühermaadelt, kuhu nad on jäetud tihti koos puuriga.

Läbimõeldud otsus

Vaatamata sellele, et pisiloomad on väikesed elusolendid, vajavad ka nemad liigile vastavaid elutingimusi, toitu ja hoolitsust. Kui pisilooma võtmise otsus oli emotsionaalne ja ei olnud hoolikalt läbi mõeldud, siis ongi probleemid kiired tulema. Näiteks küülikud on imearmsad loomad, aga vajavad liikumiseks palju ruumi, palju heina, närivad juhtmeid ja isegi mööblit ja tapeeti. Nagu iga teise loomaga, peab pisilooma võtmine olema läbimõeldud otsus. Tuleb arvestada liigi vajaduste ja eluviisiga, kuna paljud pisiloomad on aktiivsed just öösiti. Mõned liigid ei kannata üksindust ja neid tuleb pidada vähemalt kahekesi, mõned ei kannata aga vastupidi enda kõrval just liigikaaslasi, nagu näiteks hamstrid.

Pereliige pikkadeks aastateks

Ka pisiloomad elavad päris kaua, näiteks villakhiired elavad lausa kuni 15–20-aastaseks, merisiga võib elada 7–9 aastat. Sellega tuleb arvestada ja mõelda, kas loom sobitub meie ellu ka mitme aasta pärast. Loomulikult võib elus juhtuda kõike. Siiski on oluline, et hülgamise asemel leiaks pisilooma omanik muu lahenduse. Eestis on mitmeid loomakaitseorganisatsioone, kelle poole võib pöörduda nõu ja abi saamiseks.

Olgem hoolsad loomaomanikud ning pidagem meeles, et ka kõige väiksem elusolend tunneb hirmu, valu, üksindust ning vajab hoolt ja armastust!

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris. Autor: Marika Algpeos