Ilse raskustest vee ja kaussidega olen ennegi jutustanud. Põhimõtteliselt võime käia ringi ainult isikliku veekausiga, kuna võõrad jooginõud tekitavad lausa paanikat, kui need laua juurde tuuakse. Muidu malbelt laua all istuv taks kukub rabelema ja üritab sülle ronida. Kui nüüd mõni koertepsühholoog ometigi oskaks ära seletada, mis teema tal sellega on! Ühtki joogikausitraumat lapsepõlvest kah ei meenu.

Eesti olustikus pole see paar tundi veeta olemist ka nii eksistentsiaalne kui Hispaanias. Olen pärast üht teravaks kippunud intsidenti hakanud Mona jaoks veepudelit kaasas kandma, sest ta on (erinevalt Ilsest) suuteline ka voolavat vett limpsima. Õnneks on Valencias paljudesse kohtadesse paigutatud ka avalikud joogiveekraanid.

Üldjoontes on hispaanlastel alati hea meel, kui koer kohvikusse saabub. Õue, mitte tuppa, siseruumidesse neid ei lubata, aga sest pole ka väga lugu, kuna neid päevi, mil Valencias ei kannataks õues istuda, on ikka õige vähe.

Mona kohvikus

Siis algab üks otsatu nunnutamine ja silitamine ka teenindajate poolt. Retriiver, mõistagi, on ka selline koer, keda nähakse pesupulbri või majalaenu reklaamides koos lastega üle rohe-rohelise muru lippamas, seega tekitab ta inimestes usaldust - ja mitte asjata. „Un golden!“ noogutavad hispaanlased ja toovad kaastundlikult veekausi. Kui mitte omal initsiatiivil, siis palumise peale ikka.

Probleemid algavad sellest, et Valencias on suure osa baaridest üle võtnud hiinlased. Nendel on koertesse hoopis teine suhtumine. Juba alguses suure koeraga ringi käies märkasin, et paljud neist kardavad koeri ega julge lauale lähenedagi.

Kulmineerus see käitumisviis aga möödunud nädalavahetusel, kui trotsisime Monaga ilmaolusid (35 kraadi varjus) ja tegime pikema ringi - kohvikupeatustega mõistagi, sest need kuumakraadid kustutavad ikkagi täiesti ära nii koera kui minu.

Kuna ühe baari hiinlane koerale vett ei pakkunud, aga mina olin endale tellinud, siis otsustasin seda koeraga jagada, valades talle seda omast klaasist nina ette. Ausõna, ma ei toppinud ta koonu klaasi (see ei mahukski), vaid lihtsalt valasin talle voolavat vett. Seepeale lendas hiinlane baarist välja nagu püssikuul ja kukkus mu peale karjuma, et nii ei tehta. Võtsin etteheite teadmiseks, vabandasin, lubasin, et enam ei tee ja mõtlesin, et sellega on lugu lahendatud. Ent oh ei.

Hiinlane küttis end paar minutit veel siseruumides üles ja tormas siis välja tagasi. „Jumalal on silmad, ta näeb, millega sa tegeled! Koer on koer!“ sajatas ta, haaras ühepoolse jutuajamise jätkuks mu veeklaasi ja viskas selle tänavale kildudeks.

Pole vist keeruline arvata, et enamik inimesi käib suvel paljaste varvastega ja potentsiaalseid kildudele astujaid jaguks küll ja veel. Kus siis jumala silmad on?

Mona kohvikus

Eks mul tikkus huulile nii mõnigi mõru repliik nagu näiteks „see koer on rohkem inimene kui sina“ ja „sa vist sööksid ta meeleldi ära, mis?“ Aga ma talusin toimuvat vaikides (Mona ka ei liigutanud), sest pähe tükkis mõte: aga äkki mul ongi õigus? Koer ongi nende jaoks lihatükk, mitte pereliige? Võibolla on temaga kohvikusse minek võrreldav sellega, kui Eestis näiteks sea või lehma baari kaasa võtaksin?

Siit, koertesse suhtumisest, jookseb ilmselge veelahe hispaanlaste ja hiinlaste vahel. Edaspidi püüame Monaga hiinlaste baare vältida, kuigi - nagu öeldud - on see äärmiselt keeruline. Nad lihtsalt on igal pool. Mõned paremini integreerunud, mõned ei saa üldse aru, kus ja miks nad on. Aga koeraarmastust ei kiirga neist ükski.

Ilse soojalembese koerana kindlasti naudiks neid jalutuskäike päikesepaistel tunduvalt rohkem kui suur ja karvane Mona, aga kahjuks on paljud lennufirmad koerte suhtes sama mõistvad kui hiinlased. Igal juhul on teda kohvikukülastustel solvangutest säästetud - isegi saia vahele pole teda kehakujule vaatamata soovitud toppida.

Ilse kohvikus

Jaga
Kommentaarid