ILSE BLOGI | Kui ohutunne kaob ja lõpp on sekundite küsimus

„Teie koeral oli eile teine sünnipäev!“ teatas sõber mulle möödunud nädalal telefonitsi. Ei, ta ei soovinud Ilset kaheaastaseks saamise puhul õnnitleda - selle verstapostini on veel paar kuud aega - vaid teada anda, et koer pääses tema koduhoovis üle noatera eluga.

Samade sõprade juures on Ilse varem korduvalt käinud, mis tähendab, et ta on nad ka nii piisavalt omaks võtnud, et näiteks külje all tukkuda. Samuti oleme korduvalt saanud testida, et ta aia alt välja ei poe ega omapäi hulkuma ei lähe. Sellist kommet tal õnneks polegi.

Seega tundus täiesti ohutu variant, et ta mu mehega tuttavasse kohta külla siirdus, aias nuuskis ja askeldas ning jahutuseks ka veidi tiigis solberdas - sellised kaldaäärsed tegevused, kus end mõõdukalt niisutada ja juurikaid tuhnida saab, meeldivad talle väga.

Ühel hetkel olevat majast aga kadunud elekter ja kui mehed sellele selgitust otsima hakkasid, prooviti järele kõik variandid. Sellise kõrgpilotaaži peale, et taks on tiigis läbi närinud elektrilise pumba juhtmed, tehes seda talle omase süstemaatilisusega, ei tulnud esiotsa keegi. Närimise kommet pole tal praktiliselt üldse olnud ja kõik juhtmed on seni puutumatuna pääsenud. Ilmselt aga on lugu teine, kui need hakkavad vees juurikaid meenutama.

Alles hiljem andsid hambajäljed juhtunust tunnistust. Kui kaitsmed poleks fataalset lõpptulemust ära hoidnud, jääks tänane kirjutis Ilse blogi viimaseks sissekandeks. Kuid koertejumal halastas õnneks seekord.

Koertega on osaliselt nagu väikeste lastega: kui arvad, et oled neile piirid selgeks teinud ja võid korraks kergendatult ohata, leiutavad nad ikkagi midagi uut. Midagi nii ootamatut, et su fantaasia ei pruugi selleni küündida.

Lisaks veel see, et kui lapsega saad suhelda rahulikult, ennetavalt ja verbaalselt ohtrasõnaliselt, siis neljajalgse puhul pole sellest tolku. Mis kasu võinuks olla sellest, kui Ilsele enne tiiki minekut selgitada: „Vaata, vette võid minna, aga ära sa juhtmeid närima hakka!“ Null. Koerale tuleb konkreetselt ja lühidalt „ei!“ öelda, kui näed, et ta paha peale kipub. Juhul muidugi, kui ikka näed.

„Ei“-käsklust püüan rakendada ka Mona peal, keda praegu Valencias hoian. Tegemist on küll kasvatatud ja elutarga koeraga, aga üks paha harjumus on tal ikka: niipea, kui ta maast midagi hästi lõhnavat avastab, nii ta selle ka suhu ahmab. Nõnda olen ta koonu vahelt harutanud välja kilekotte, salvrätikuid, kanakonte ja muud ohtlikku kraami.

Päris iga kord ma ka jaole ei jõua, kuna see käib välgukiirusel, ja söögikohti, kus selline intsident aset võib leida, on Valencias iga paarikümne meetri tagant. Kellelgi ju ikka midagi maha pudeneb. Üks kebabijupp saigi vist nii saatuslikuks, et koer pani õhtul rõdule pakid maha.

Sõbrale ütlesin vapustatult, et kui Ilsega midagi juhtuks, näriksin ilmselt ise juhtmeid või hüppaksin siit katuseterrassilt alla. Mis selle loo moraal oleks? Usalda, aga kontrolli vist.