„AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks,“ sisaldas teiste seas kaheksat ettepanekut koerte olukorra parandamiseks. Maaeluministeerium keskendus ainult kahele, neist üks puudutab koerte suhtlemis- ja liikumisvajadust.

Oma ekspertarvamuse andis Eesti Maaülikooli Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadur, filosoofiadoktor Lea Tummeleht.

1. Ketis või miinimumnõudeid täitvas aedikus peetavate koerte probleem on väga mitmekihiline ja kõige kriitilisem ei ole mitte koerte piiramine, vaid see, et nad on tihtipeale lõastatud / eraldatud mingi objekti või kinnisvara territooriumile, kus inimesed ei ole püsivalt kohapeal.

Sotsiaalne isoleeritus on kodukoera heaolu suurimaid riskitegureid. Isegi, kui vastutav inimene / omanik külastab selliselt peetavat koera 2 korda ööpäevas, on suur risk, et märkamata jäävad võimalikud veterinaarsed probleemid või koera heaolu seisund.

Kardetavasti, inimesed, kes hoiavad koera mingi objekti nn valvurina, ei tunneta kodukoera, kui kognitiivset ning põhiemotsioone tajuvat elusolendit ja isegi vastavate ettekirjutuste puhul ei paku koerale elementaarset
keskkonnarikastust, positiivsel kinnistamisel põhinevat treeningut, sotsialiseerimist või ka võimalike haiguste varajast märkamist.

Isegi, kui alaliselt lõastamist lähiajal ei keelata, siis kindlasti peaks seaduslikult välistama võimaluse, et koer elab kusagil omanikust eraldi ja tema külastamine on eraldi sündmus. Loomulikult võib koera vajadusi mitte tähele panna ka juhul, kui koer on lõastatud omaniku elumaja kõrvale.

Teadusuuringuid, millele põhineda koerte alalise ketispidamise probleemistikus, paraku ei ole ja arvatavasti ei tule ka, kuna see praktika ei ole tänapäevane ega loomade heaolu arvestav. Tõenäoliselt on mõistlik liikuda alalise ketispidamise lõpetamise poole ning käsitleda võimalikku ketispidamist, kui ajutist haldamisvõimalust, vajadusel koer paariks tunniks lõastada, näiteks kari- või metsloomade kaitseks või kui see tagab koera ohutuse piiramata õuealal.

Skandinaaviamaade eeskujul on 2 korda ööpäevas õues elava koeraga tegelemine tõepoolest miinimumnõue. Lisaks on kindlasti vajadus sätestada, et alla aastase, haige või vigastatud looma külastusvajadus on oluliselt suurem. Vähemalt korra päevas peaksid koerad saama pikemale jalutuskäigule aedikust väljapoole. Samuti tuleb selle aja sees koerte aedikust või keti ulatusest koristada väljaheited, mis on nii hügieeni ja parasitaarhaiguste ennetamiseks, kui ka stressist tuleneva koprofaagia vältimine.

Kommentaariks nädala alguses aset leidnud hundiründe juhtumile ütles rahvaalgatuse eestvedaja ja Loomapäästegrupi algataja Heiki Valner, et ketikoeri pidavad omanikud katavad ise huntidele toidulaua.

„Hunt on tark loom ja võtab ikka sealt, kus vähem energiat kulub. Pererahvas katab neile koeri ketistades laua, sest vaesekesed ei saa vastu hakata ega ka põgeneda. Seega on igasugune hala ja huntide vaenamine üleliigne, sest võsavillem, kes nii lihtsast suutäiest loobub, peab olema haige või on tal lihtsalt kõht ääreni täis,“ rääkis ta. „Reeglina hoiavad hundid inimasustustest eemale, aga külmal ajal kui toitu napib, on igati tavaline kui metsakutsud ketistatud kodukoera justkui möödaminnes nahka pistavad ning neid selles süüdistada oleks nüüd küll patt.“

Loomakaitsjatele antud eksperthinnangu kohta loe pikemalt siit: https://loomaveeb.ee/

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid