ARVAMUS | Tiit Maran: „On absurdne, et me käitume nagu tippkiskjad!“

Zooloog ja Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran tunnistab, et traditsioonilist toitumispüramiidi silmas pidades käitub tänapäevane inimkond ennasthävitavalt. Isegi kiviaegsete inimeste tervis oli parem.

Kui rääkida loomaõiguslusest, siis tekib kohe ebakõla mõistega „loom“. Mida mõistetakse looma all? Me võime jõuda korallideni süvameres, me võime rääkida metsas hundist, mutist ja mügrist või mesilastest.

Tundub, et loomaõigusluse taust ei erine niivõrd õigusluse poolest, vaid eetika poolest. Inimesed tajuvad, et teistele elusolenditele tehakse liiga ja seda just meie enda kultuurikeskkonnas. Samas mul tekib ka küsimus: miks ainult loomad? Eluvorme on hästi palju. Kui me räägime valust, siis valu on defineeritud läbi selle, mida inimene kui liik enda jaoks on paika pannud.

Me elame ühes kultuuris, ühes tsivilisatsioonis, mida peab koos ja annab talle tähenduse teatud suur narratiiv. Meie tsivilisatsioon põhilugu on humanism või inimkesksus ja selleks, et see püsiks, on paratamatult olemas tugistruktuurid nagu näiteks seadusloome, haridussüsteem, majandussüsteem, administreerimissüsteem jne.

Kõik see toetab seda teatud kultuurilugu, mis meie tsivilisatsiooni koos hoiab. Paratamatult me mõtleme kogu aeg oma kultuuriloo sees. Kui me vaatame teisi kultuure, näiteks põliskultuure, siis seal on iseväärtus põhikategooria. Õigus on inimese, mitte looma nägu ja me ei saa selle suhtes mitte midagi teha. Tekib paratamatu vastuolu, kui me räägime loomaõiguslusest, siis sel ei ole kohta selles süsteemis, sest seda ei saa sinna paigutada.

Eetiliselt on kõik mõistetav, aga legaalset süsteemi vaadates puudub sellel koht. Kas ühel hetkel tekib selline hüpe, et me hakkame rääkima inimesest suurema elu tähenduses ja toome selle oma legaalsüsteemi sisse?

Ma arvan, et ühel hetkel see siiski saab teoks. Aga selleks, et see juhtuks, peab narratiivi sisse tekkima nii tugev mõra, et enam ei ole midagi teha ja juriidiline pool peab hakkama kaasa tulema.

See annab võimaluse meie praegust peaaegu suitsidaalset inimkeskset narratiivi muutma hakata. Kui me jääme praegusesse seisu, siis ei ole meil mingit varianti, seega me peame hakkama lahti mõtestama planetaarset taset või Gaiat. Praegusel kujul me nagunii püsima ei jää. Tahaks väga loota, et me saame seda ise muuta ja et see ei tule läbi raskuste.

Sellest väärtuste jutust jääb mulje, et me lõpetame tänasest päevast söömise. Midagi ei ole teha - me peame sööma kas taimi või liha, sest me oleme bioloogilises süsteemis. Aga igal organismil on teatud võimekus midagi kasutada, mitte üle selle. Kasutama peaks nii vähe kui võimalik.

Arvestades kui palju meid maailmas on, on väga absurdne olukord, et me käitume nagu tippkiskjad. Tippkiskjaid ei saa teatavasti kunagi olla palju, sest toitumispüramiid on selline, et allpool on laiem osa. Sealt hakkavad tekkima meie ökoloogilised probleemid, sest paratamatult läheb liha tootmiseks meeletus koguses maad.

Ilmnevad ka suured vastuolud. Ühest küljest räägitakse, et ärge sööge nii palju liha, aga samal ajal lisandub igasugust reklaami lihatoodete kohta. Ma isiklikult söön väga vähe liha, arvan, et see ei ole vajalik ja ma tunnen end halvasti, kui palju liha söön.

Kui me vaatleme põliskultuure, siis seal on väga huvitavad tabusüsteemid, mis väldivad ületarbimist. Kui me räägime sellest, kui vabad me praegu oleme ja kui palju vaba aega meil on, siis kinnitamata andmete järgi töötas kiviaja inimene 1-6 tundi päevas, et oma eluga hakkama saada. Kui vaadata andmeid, siis selgub, et nende toidubaas oli märkimisväärselt rikkalikum, nende tervis oli parem, eriti võrreldes selle ajaga, mis oli agraarajaga üleminekul. Enamik põliskultuuridest toimusid alla keskkonna kandevõime. Võti oli tõenäoliselt kultuuri toimimises.

Putukate valguks tootmine on juba väga kaugele arenenud ja on fantastiline, kui palju on võimalik proteiini jahu kujul osta. Aga see on naljakas lahenduse leidmine, kus põhiprobleem ei ole lahendatud. Põhiprobleem on see, et me tahame järjest rohkem tarbida, meil peab olema järjest rohkem energiat, iga aasta tõuseb energia tarbimine 1-2 protsenti. See ei vii mitte kuhugi, sest põhialused jäävad täpselt samaks.

Sama lugu on rohepöördga - see on väga ilus muinasjutt. Kui me tahame jätkata samamoodi tarbimist, siis võimalik, et keerulised ajad ei saabu mitte reedel, vaid neljapäeval.

Loomade puurides pidamine on kultuuri teema. Loomaaia ajalugu on olnud selline millest palju ei taheta rääkida. XIX sajandi lõpul peeti Stuttgardis, Londonis ja ka Pariisis põliskultuuri esindajaid loomaaias, sest joon inimese ja mitteinimese vahel jooksis natuke teisest kohast.

Tänapäeva eetika seisukohast on see täiesti lubamatu. Aga me ei tohiks anda praeguse eetika seisukohast hinnanguid sellele, mis on olnud. Kui me võtame looma tehistingimustesse, siis me toome ta hoopis teise konteksti. Me toome ta välja ökoloogiliselt kontekstist, kus tegelikult liigil kui sellel on mõte olemas. Kui me toome ta loomaaeda, siis kõik see, mis puudutab loomade heaolu, peab olema tagatud.

Ma ei ütle, et see Tallinna loomaaias nii on, sest see on väga pikk ja keeruline tee ja pealegi on seda väga raske hinnata. Minu jaoks omab loomaaed õigust eksisteerida ainult sellisel juhul, kui ta suudab panustada tagasi keskkonda ja inimeste mõtlemisse ehk haridusse.

Oluline on see, et tehistingimused oleksid sellised, et loomad oleksid oma eluga rahul. Tallinna loomaaias on ainult 3% loomi pärit loodusest. Ülejäänud loomad on nii mitmeid põlvkondi loomaaedades olnud, et neid tagasi viia oleks omaette keeruline probleem.

Kui loomaaiad ütlevad, et nad tahavad taastada populatsioone, siis kuidas viia inimeste kultuuri poolt tekitatud keskkonnast loomad sinna kus on ökoloogiline süsteem ja kus on olemas kõikvõimalikud seoses erinevate liigirühmade vahel, millest see isend ei ole üldsegi teadlik.

Mulle tundub, et kui 1970ndate alguses olid loomaaiad täiesti kriisis, sest nad ei saanud enam olla metsiku looduse kasutajad, kuna regulatsioonid tulid ette ja nad pidid ennast muutma, tekkis loodushoid, loodusharidus, populatsioonide haldamine jne, siis praeguses ajas hakkab tekkima umbes samasugune kriis.

Maailm muutub ja ka loomaaiad muutuvad. Räägitakse väga palju holistlikust lähenemisest, et me peame haarama nii inimese mõtlemise, kultuuri, selle, mis toimub looduses kui ka selle, mis toimub tehistingimustes. Esimesi selliseid asju hakkab üles tulema, aga tont teab kuhu see välja jõuab.

See, et inimesed ütlevad, et meil on ühed väärtused, aga kõik toimub ikkagi teistmoodi, on naljakas vastuolu. On olemas üldlevinud väärtused, mille puhul arvame, et ühiskond mõtleb niimoodi ja me ei taha vastanduda, me ei taha olla teistsugused. Ja mida sellisel juhul teha? Me peame laiendama väärtusruumi, looma kogukondi, kes toetaksid teistsugust väärtust, et seista vastu üldisele väärtusmõtlemisele.

Põliskultuurides on alati olnud nii, et kogukond ja sotsiaalne üksus on olulisem kui üksikisik. Näiteks krii indiaanlastel oli haigus nimega wetiko ehk isekus ja kui inimene jäi haigeks, hakkas isekaks, hakkas endale midagi krahmama, siis oli vaja teda sellest seisundist välja viia.

Sama oli bushmanitega Aafrikas, kus isekas inimene pidi lahkuma sootsiumist. Indiaanlastel oli ka jahimehi pilgati, kui nad tulid suure saagiga ja nende väärtust hinnati selle järgi kuidas nad jagasid selle saagi kogukonna vahel laiali. Praegune ühiskond töötab hoopis vastupidiselt.

Lõpetaksin Albert Schweitzeri sõnadega: „Kõige alus on ikkagi aukartus elu ees.“

Artikkel valmis koostöös MTÜga Loomus ning põhineb Tiit Marani tänavuse Arvamusfestivali „Õigus või õiglus?“ alal peetud ettekandel „Kas loomaõiguslus on tegelikult radikaalne?“.