ILSE BLOGI | Taksikoera ood üksikisadele

Mehi tuleb usaldada, ütleb Ilse mulle kogu kehakeelega (sõnu tal ju pole). Mitte, et ma seda enne teadnud poleks - oma kolmanda lapse julgesin juuksurisse mineku ajaks värske isaga kahekesi jätta juba siis, kui beebi oli kolmenädalane. Enam kui kaks kuud koerast eemalviibimist ainult kinnitasid tõika, et naised oma kädistamise ja sekkumisega võivad olukorda enamjaolt vaid komplitseerida.

Ma pole täpselt aru saanud, mis on põhjus, aga Ilse eelistab suhtluspartneritena üldse meesterahvaid. See on pisut veider, kui arvestada, et näiteks kurva minevikuga koerad kipuvad pigem just mehi pelgama. Mu pojal võttis tüki aega ja harjutamist, et tema mitmenda ringi koer meessoost olenditega harjuks.

Ilse elu on seevastu idülliline olnud, kibedaid kogemusi ei tohiks tal olla ei meeste ega naistega (vaatamata sellele on ta võõraste suhtes siiski pieteeditundeline, et mitte öelda umbusklik). Reegel on aga see, et ta valib ka meie sõpruskonnast suhtlemiseks esmalt välja mehed. Natuke nuusutamist, mõne aja pärast võib külje alla magama kerida ja kui meeleolu ülev, siis ka mürada. Ehk on asi selles, et naised kipuvad kohe esmakohtumisel liigset tähelepanu osutama, pudikeeles rääkima ja nunnutama?

Ilse veetis Tomiga (peaaegu) kahekesi kaks kuud. Kui Hispaaniast tagasi jõudsin, sain aru, et nende vahel on juurdunud niisugune ürgne lähedus, nagu kunagi võis tekkida hundi järeltulijal ja inimesel, kui nad oma rännakutel lõket ja toitu jagasid.

„Rutiin on talle väga oluline, siis ta on rahulikum,“ teatas Tom. (Ee... ja seda ütleb minu abikaasa, keda tunnen 34 aastat, teismelisepõlvest peale tema spontaansuse ja „mis-sa-kogu-aeg-muretsed“-suhtumise poolest?!) Tuleb välja, et mul on veel palju õppida. „Kõigepealt käime õues ära, siis ta tahab juba ise tuppa tulla, sest kõht on tühi.“

Õigus tal on. Olen nüüd näinud, kuidas koer jalutuskäigu ja hädad viksilt ära teeb ning siis külmkapi ette seisab, saba nagu piits vehkimas. Meie omavaheline taaskohtumine oli küll elev ja rõõmus, aga fakt on see, et rahulikul õhtutunnil sätib koer end telekat vaatama ikkagi Tomi kõrvale, olles enne tal terve näo keelega üle käinud. Amigos para siempre, minuga sellist õrnutsemist ei toimu.

Võibolla seovad neid ka ühised solidaarsed peomälestused, n-ö poistevärk (mis siis, et Ilse oleks justkui naisterahvas, Tom ütleb talle ikka Ilse-poiss), sest kuni mina Valencias teist koera hooldasin, tegid nemad nii mõneski Eestimaa paigas lõbusa pikema tiiru.

Usaldamise teema juurde tagasi tulles: ühel nädalavahetusel tekkis mul siiski mõte igaks juhuks uurida, kas pärast üht suuremat koosviibimist on kõik korras ning mees ja koer elu ja tervise juures. Täitsa asjatu paanitsemine: vastutasuks sain ühelt (loomulikult meessoost) sõbralt terve galeriitäie fotosid surmväsinud taksist, kes pärast ujumist ja ringi jooksmist tema juures diivanil keras põõnab.

Tahtmatult võrdlen ma alatihti koera ja laste kasvatamist ja jõuan alati samale järeldusele: mõlemal on meestega põnevam. Pole midagi katki, kui isa pole tütrele patsipunumises kõige osavam käsi - soengu saab teha ka tolmuimejaga, võttes aluseks Youtube`ist nähtud video (seegi nipp on pärit meie pere praktikast)! Keegi ei õienda, muretse ega kontrolli. On, mida meenutada ja vahel ehk turvakaalutlustel isegi mitte edasi rääkida, pärast seda võib uuesti rutiini juurde tagasi pöörduda. Laupäeval isaga teha võib kõike, olgu või kaks kuud järjest.