„Mina tabletiusku ei ole!“ Keeruliste koerte keskus ravib loomadel inimese ebakindluse tagajärgi
Lõuna-Eestisse aasta tagasi rajatud keeruliste koerte rehabilitatsioonikeskusesse satub koeri, keda käitumisraskuste tõttu on pikka aega ravitud antidepressantide või rahustitega ning kelle puhul ainsa väljapääsuna nähakse eutaneerimist. Keskuse perenaine Kristi Metsa leiab aga, et tabletid mõjutavad põhjuste asemel tagajärgi. Algne konflikt on pärit hoopis omaniku ebakindlusest, mis koera paratamatult mõjutab ja teinekord ootamatule reaktsioonile tõukab.
„Dizeli puhul nägin tükk aega kurja vaeva, et teda ravimitest puhtaks saada,“ meenutab Kristi Tiibeti mastifi esimesi kuid keskuses. Varem üksnes toas peetud suur koer mõjus pikka aega hirmuäratavalt isegi Kristile, kellel on pikaaegne kogemus keerulise minevikuga koerte sotsialiseerimisel.
„Kui ma ikkagi ise tunnen hirmu või ebakindlust, siis ma loomale kohe ligi ei lähe, vaid annan talle harjumiseks aega,“ selgitab ta, lisades et kuna keskuse 14 elaniku hulgas on erinevate probleemidega koeri, kannab ta turvalisuse huvides alati kaasas telefoni - juhuks, kui midagi juhtuma peaks.
Mõne päeva eest saabus keskusesse uus klient Juss - eelnevalt tänaval hulkunud ja seejärel varjupaigast koju võetud koer, kellega ka uus pererahvas viimaks hätta jäi: Juss olevat rünnanud teisi koeri ja ka inimesi.
„Ta on väga, väga suures stressis,“ tunnistab Kristi, kelle sõnul sai saatuslikuks koera adopteerinud pere hirm Jussi ees. „Ta pole mingi padukrokodill, aga pererahvas tunnistas, et nad enam ei jõua.“ Nüüd tuleb Jussil taas uute tingimustega kohaneda.
Pikki aastaid n-ö raskete koertega tegelenud Kristi toonitab, et ükski koer ei sünni agressiivsena. „Võibolla mõned üksikud, kellel tõesti on geneetiline häire.“
Tema sõnul on tõukoertega, kes moodustavadki enamiku rehabilitatsioonikeskuse elanikest, mingis mõttes keerulisemgi kui nii-öelda krantsidega. „Tõukoeri kiputakse rohkem nunnutama, neile tähelepanu pöörama, valedel alustel premeerima. Krantsid jäetakse pigem rahule,“ põhjendab ta.
Selle taga, et koer agressiivselt käituma hakkab, on tema sõnul inimese hirm ja ebakindlus. „Kui omanik ise juba eos kardab näiteks koeraga välja minna, tajub koer selle kohe ära. Ta tunneb sundi ebakindlat peremeest kaitsta, võtab vastutuse endale ja nii võib juhtuda, et ta ründab teisi koeri või inimesi,“ selgitab Kristi.
Tema sõnul ei oska inimesed reeglina koera kehakeelt õigesti lugeda. „Öeldakse, et ründas ootamatult ja hoiatamata. Tegelikult annab koer alati enne märku, et tal on ebamugav. Inimene peab hoiatuseks tavaliselt urisemist, ega märka, et koer tõmbab koerad lidusse, hoiab eemale või lakub keelega huuli.“
Kuna keskusesse hetkeseisuga rohkem koeri ei mahu, on ta südameasjaks võtnud ka nende omanike koolitamise, kes väidavad end koeraga mitte hakkama saavat. Koolitusi viib ta läbi nii mööda Eestit ringi sõites kui veebi teel.
Kristi on veendunud, et ka pealtnäha kõige lootusetumast koerast saab kannatlikkuse ja reeglite kehtestamisega asja. „Kolooniast päästetud koerad ei tulnud nädalate kaupa kuutidestki välja, neid ainult viineriga ei meelita,“ toob ta näite. „Minu juures on olnud koeri, kelle kohta ka treenerid tunnistavad, et ei oska nendega midagi peale hakata.“
Need, kel sotsialiseerumise periood juba selja taga, ootavad pikisilmi uut kodu. Nii on pererahva ootel näiteks labradoripaar Leo ja Lexu, kelle huvides oleks jätkata koos, kuna nad on teineteisesse väga kiindunud. Ka kolli Miko on oma endised käitumisprobleemid seljatanud ja valmis uue inimesega kohanema.
Sarnaselt paljude loomadega tegelevate MTÜga kimbutab ka rehabilitatsioonikeskust rahamure: vaja oleks kolida ümber neile annetatud koertemaja, samuti parandada turvasüsteeme ja valgustust. Seetõttu palub keskus toetust Eestimaa Loomakaitse Liidu pangaarvetele:
EE742200221052074915 SWEDBANK
EE441010220252652225 SEB
EE181700017004664286 LUMINOR
EE087700771003771380 LHV
EE824204278617897405 COOP
