ARVAMUS | Grete Arro: „Loodus ei ole meie teenusepakkuja!“

Haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro leiab, et inimesed, kes peavad loomaõiguslust radikaalseks, tõmbavad väga selge lõhe inimese ja teiste liikide vahele. Kui mõni liik on elus, järelikult on tal siin maailmas oma asi ajada ning inimene ei peaks tema olemasolu mõtestama oma reeglite järgi.

Sageli on nii, et enne kui mingi asi normiks saab, ei jaga enamus seda arvamust. Väga pikka aega elati ju ka maailmas, kus ka naisi nähti pigem omandina ja naiste õigused on üsna uus teema.

Olen otsinud pingeliselt andmebaasidest, kas teadlased on uurinud, kuidas kujuneb inimese teadvuses looduse iseväärtuse tajumine. Seda on siiani uurinud pigem keskkonnafilosoofid ja keskkonnaeetikud, aga psühholoogid vist mitte. Looduse iseväärtus tähendab lühidalt seda, et sa mõtled, et teistel liikidel on õigus olemas olla iseenda jaoks. Iseenda liigi isendite puhul me nii mõtlemegi, aga teiste liikide, organismide ja ökosüsteemide suhtes mitte. On huvitav, miks osad inimesed siiski ka teiste liikide elusolemise väärikust austavad – mis neid inimesi eristab?

Me tahame väga loodusele ja seega ka loomadele kehtestada neid kategooriaid, mis on meile mõistetavad. Asetame nad õigussüsteemi või püüame neid mõtestada mõne muu, näiteks põnevuse, kasumlikkuse, teadusliku huvi või armsuse kategooria järgi.

Ent kas ei või olla, et loodusel on omad kategooriad, mida me ei saa talle väljastpoolt kehtestada? Näiteks äkki pole tähtis vaielda pelgalt selle üle, kes ja kui palju meile jaoks mõistetavat - näiteks valu - tunneb ja kes ei tunne, vaid piisab arusaamast, et teised liigid on elus? Ja kui nad on elus ning neil on ilmas oma asi ajada, siis me tohiks seda piirata juhul, kui meil puudub selleks (häda)vajadus. Oletan, et kui mõned inimesed on võimelised looduse iseväärtuse kontseptsiooni mõistma, siis oleme tegelikult kõik selleks valmis.

Me võime küsida, et kellele on minu „mina“ kõige väärtuslikum. Ilmselt meile endile – igaüks tahab esmajoones siiski iseenda jaoks olemas olla. Ent looduse puhul on tavapärane õigustada seda läbi tema instrumentaalse väärtuse. Näiteks naisõigusluse puhul ei tuleks kellelgi pähe öelda, et jätame kõrvale, et naistel on mingid õigused olemas olla ja õigustame nende olemasolu hoopis sellega, et naised on kasulikud.

Kui me ütleme, et ökosüsteemi tuleb hoida, sest see pakub mingeid teenuseid, siis see lähenemine ei ole, vaadates ökosüsteemide praegust kurba seisu, vist siiski siiani aidanud. Äkki me vajame lähenemist, mis aitaks meil looduse olemasolemise õigust mõista, et samm tagasi astuda?

Looduse iseväärtuse kontseptsiooni kriitikud ütlevad, et see on inimvaenulik, sest inimene ei saa sel juhul justkui enda vajadusi rahuldada. Kui seda mõtet edasi arendada, siis võib väita, et ka inimõigused on inimvaenulikud, sest see tähendab, et me ei saa omaenda huvide nimel teisest inimesest n-ö üle sõita. Me siiski suudame teiste inimestega olla austavas koostöösuhtes – äkki saaks otsida paremat ja austavamat suhet ka loodusega?

Nn läänemaine kultuur on globaalselt ilmselt kõige domineerivam. Meist märksa arukamatel, s.t. loodusega koos eksisteerida suutvatel kultuurikilllukestel ei ole olnud erilist osavust oma maailmanägemuse kõigile teistele pealesurumises. Inimese mõtlemise muutumise üks alus on see, kui ma teadvustan, kuidas ma mõtlen. Ehk kui me teadvustame, kuidas mõningatel teistel kultuuridel on kombeks mõelda ja elada, tajudes iseend pigem looduse osana, võiks see olla esimene samm oma maailmapildi muutmiseks.

Sellega koos peaks tegelikult muutuma ka senine majandusmudel, sest praegune kasvupõhine majandus ei ole jätkusuutlik. Seda on juba omajagu eri ülikoolides uuritud. Me saaksime minna üle teistsugusele majandusmudelile - näiteks tasaarengule. Seda võiks nimetada utoopiaks, aga ainuke, mis meile pikaajaliselt piisavad elutingimused tagab. Alternatiiv on ühiskondlik kollaps.

Kas looduse iseväärtuse tajumiseks on mingeid eelduseid? Raske on näha eluõigust või väärikust kelleski, keda me ei tunne, me ei teagi, et ta on olemas, mis nägu ta on, mida ta teeb. Lihtsalt sambliku vaatamisest ei piisa, kui keegi ei aita sul selgeks teha, millega tegu on, missugune ta on, miks ta selline on.

On inimesi, kes elavad looduse sees, ent seda tundmata seda tegelikult eriti ei näe ega mõista. Mõistmiseks oleks vaja nii kogeda kui ka kogemust korrastada – olla looduses, aga kuulda ka seda, kuidas ekspert seda mõtestada aitab. Meil on ühte ja teist äärmust – kogemist ilma teadmisteta või siis kooliteadmisi ilma kogemuseta. Ilmselt ilma nende kahe pideva vaheldumiseta ei teki sügavamat märkamist, taipamist ega aukartust.

Kokkuvõtlikult: see viis, kuidas meie siin maailmanurgas loodust näeme, on ainult üks võimalikest. Me kõik saame muutuda ja võiksime endale esitada küsimuse: kuidas mu maailm muutub, kui ma hakkan märkama aina rohkemaid liike, organisme ja ökosüsteeme enda ümber?

Artikkel valmis koostöös MTÜga Loomus ning põhineb Grete Arro tänavuse Arvamusfestivali „Õigus või õiglus?“ alal peetud ettekandel „Kas loomaõiguslus on tegelikult radikaalne?“