ILSE BLOGI | „Aga ta on ju nii nunnu!“ Pärdikuks võivad reeglite puudumisel kasvada nii inimesed kui koerad

Kas ma ise eksin nende reeglite vastu? Otse loomulikult - ja kuidas veel! Ikka tuleb ju pähe mõte (mulle, mitte koerale endale), et nunnu kutsukene tahaks üht või teist ning pole kahju talle seda lubada. Oma taldrikust jäätist ma talle loomulikult ei sööda, aga teatav logedus, et luban tal mõnikord tugitooli oma külje alla pugeda, samal ajal, kui ise töötan, on hakanud maad võtma ning loomulikult mitte ilma tulemusteta.

Öeldakse, et taksi õpetamine on pea võimatu missioon - mitte, et talle teadmised pähe ei mahuks, vaid ta tõlgendab neid võimalikult omakasupüüdlikult. Piisas vaid ühest „no- hea- küll-tule-istu-siin“-korrast, kui Ilse lõi sellest endale meeldiva traditsiooni ja nõuab nüüd järjekindlalt (sellest omadusest ühel taksil teatavasti puudust ei tule) taga oma uut trooni.

Ometi oleks tal pehmet pinnast, kus mõnusalt, käpad püsti, vedeleda rohkem kui küll. Vahel istub ta tooli ootusärevalt juba enne mind, aga kuidas ma tekste trükin, kui küünarnuki peal on end sisse seadnud vorstkoer?

See on veel süütu näide: käsid tal maha minna, küll ta siis nördinud ilmel ka läheb. Tähelepanelikum tuleb olla situatsioonides, kus mõni võõram inimene arvab heaks teda peost toita: „aga ta ju nii tahab!“ Läheneb mõni heatahtlik lapsuke, viinerijupp peos, ja see on täiesti piisav olukorra eskaleerumiseks ning selleks, et sinu hoolega peetud distsipliin vastu taevast lendaks. Milline koer ei läheks lahkesti tema poole sirutatud käest seda ära napsama? Seega tuleb fookus hoida eeskätt inimesel, mitte koeral.

Koertekoolides sellest alustataksegi: need loengud ja treeningud ei hari mitte koera (muidugi on nunnu, kui ta oskab paari trikki, aga see pole ju esmavajalik), vaid peremeest, kes hakkaks mõistma koera psühholoogiat, mille esimene tõde on siiski see, et karjajuhiks koeral kasvada ei tohi lasta. Vastasel juhul väljub olukord kontrolli alt. Varsti oled sina see, kes tugitoolist ära kolib.

Küllap olen ma muutumas pahuraks keskealiseks tädiks, aga see „ta ju ise nii tahab“-tendents on viimasel umbes 15 aastal valdavaks muutunud ka inimlaste puhul. Poliitiliselt ebakorrektseks muutudes nimetan ma neid lapsi pärdikuteks. See tiitel ei sünni - erinevalt kuninglikust - lapsele kaasa, vaid kohandub tänu vanematele, kes oma tiburullile mingeid piire ei sea. Needki tulemused ei lase end kaua oodata ja nendega on igapäevaselt silmitsi pedagoogitööd tegevad inimesed, miks mitte aga ka kohvikute ja supermarketite külastajad, naabrid või muud asjasse mitte puutuvad inimesed.

Ei saa ma selleski aspektis endale vastu rindu taguda ja öelda, et olen kõik õigesti teinud. Kolmas laps, see pesamuna, kes tähistab oma sünnipäeva Ilsega samal päeval, on mind pannud tundma täieliku pehmoemana. Ent lapse puhul kehtib see, et kui miski nihu läheb, saad temaga seda olukorda lahata. Kuulata, mis tal endal öelda on, ja rääkida, kuidas mõistlikum oleks.

Koera puhul jääb see võimalus ära. „Ei“ ja „siia!“ on need sõnad, millest peaks piisama. Ja jällegi: minu tavapärane torisemine „Ilse, mis sa nüüd tegid?!“ ei kanna ilmselgelt mingit vilja. Samas on omal kombel inimlik seda siiski teha. Iseäranis siis, kui lapse koeraga asendamine (kah üha levinum trend, tundub justkui lihtsam, nõuaks nagu vähem vastutust) on olnud teadlik valik. Inimene ei anna endale lihtsalt aru, et loom mõistab juba alates kehakeelest asju sootuks teisiti või siis üldse mitte.

Hoopis suuremaid väljakutseid esitab üllas valik võtta mitmenda ringi koer, kel taak juba seljas ja sotsiaalsest käitumisest aimugi pole. See, et temast kasvaks kuulekas peresõber, nõuab erilist kannatust ja järjepidevust, mida meile kõigile soovingi. Vähem iseenda emotsioonide omistamist neljajalgsele, rohkem ratsionaalsust!