Loomulikult on igal koeral oma iseloom, mis sõltub nii kasvatusest, pärilikkusest kui tõust, kuid teatud üldistusi saab teha ka soo põhjal.

Isased koerad on kasvult suuremad. Mõne tõu puhul pole seda väga märgatagi, ent näiteks molossidel (dogid, bernhardiinid, buldogid jt) on kasvuvahe silmaga nähtav. Kui palju ruumi sul koera jaoks on?

Emaste koerte omanikel tuleb - vähemalt enne steriliseerimist - arvestada innaajaga, mis leiab aset umbes kaks korda aastas. See tähendab määritud põrandat ja mööblit, samuti erinevaid ettevaatusabinõusid soovimatute pesakondade vältimiseks. Lisaks ähvardab emaseid koeri ebatiinus, mille tulemusena nende piimanäärmed ja kõht paisuvad ning koer võib alluda sundkäitumisele, pidades end tiineks: muutuda närviliseks, hakata „lapsendama“ esemeid, hoiduda omaette.

Isasel koeral on seevastu kalduvus rohkem oma territooriumi märgistada ja üritada peremehe juurest põgeneda, kui läheduses on mõni indlev emasloom. Samuti võivad nad muutuda agressiivseks samas soost koerte vastu.

Palju sõltub ka sellest, kas peres on ees ootamas juba mõni teine koer. Iseloomude sobivuse seisukohalt on parem, kui koerad on erinevast soost, siis ei ole domineerimisvajadus nii sage. Ent loomulikult tuleb sel juhul ettevaatlik olla planeerimatute paarituste suhtes. Steriliseerimine ja kastreerimine muudavad loomad taltsamaks ka muudes aspektides.

Isased koerad on mänguhimulisemad ja riskialtimad. Niisiis, kui soovid seiklejast sõpra, on isane parem valik. Emased koerad hoiavad jällegi rohkem pereliikmete ligi ja on õrnemad ka lastega.

Kõige keerulisem on aeg, kui koer jõuab suguküpsuse ikka ning hormoonid möllama asuvad. Ajapikku käitumuslikud vahed emaste ja isaste vahel siiski tasanduvad.

Allikas: Fundacion-affinity.org