ILSE BLOGI | Õuduste öö Rocca al Mares ehk taksi avalik vabandus

„Kui kõik ausalt ära rääkida...,“ peaks Ilse nüüd alustama, aga kuna tema suudab kuuldavale tuua üksnes artikuleerimata häälitsusi, ei jää üle muud, kui kõneleda tema eest.

See juhtus ühel kõhedal septembrilõpuööl Haabersti linnaosas, Rocca al Mares. Nimelt oli taks mõneks päevaks usaldatud lapse hoolde (laps= kohe 17-aastaseks saav inimene), aga viimase rebaste retsimise pidu ja sellele järgnenud aftekas venisid oodatust pisut pikemaks, nii et Ilsel tuli omapäi veeta ka mõned pimedad tunnid.

Seda pole varem juhtunud ega hakkagi juhtuma, kuna tulemused on nüüd käes. Lisaks sellele, et tütar kodust ära oli, unustas ta lahti ka magamistoa akna. Minul on piisavalt kujutlusvõimet, et manada silme ette kaadrid sellest, milliseks kõlakojaks võib kortermajade vaheline ala sellisel juhul muutuda. Ega siis taks ei klähvi nagu mõni nähvits, tal on korralik, urukoerale sobiv kontra-alt. Keda selline asi ei häiriks? Oleksin ka ise tulivihane, kui magada ei saaks.

Tulemused ei lasknudki end kaua oodata. Hommikuks oli mu messengerikasti saabunud palve oma koer vait panna koos ähvardusega läkitada temast salvestatud video „massimeediasse“. Kui koju tagasi jõudsime ja koeravalve üle võtsime, lisandus veel üks ukse vahele torgatud anonüümkiri.

Kole lugu, mida muud ma ikka öelda oskaksin. Pole olemas inimest, kes rikutud uneaja tõttu ei nördiks. Seepeale tulid muidugi meelde kõik need arvukad vahejuhtumid, mis erinevates elamistes omakorda minu uneaega on röövinud kaugelt rohkem kui korra. Nende peategelasteks aga pole olnud koerad.

Lõugava neljajalgse või poole ööni metalit lõristava naabrimehe puhul ei kõhkle me ju kordagi selles, et minna märkust tegema või „teatada, kuhu vaja“. Hoopis tolerantsem tuleb olla kahejalgsete osas, kelle silmaterad alustavad seinast-seina jooksmist näiteks kell pool kuus hommikul, harrastavad toas kümnevõistluse kõiki alasid ega põlga ära ka pallimänge pühapäeva varahommikul.

Kui neile midagi öelda, oled automaatselt lastevihkaja, sest „mis ma teha saan“ ja „nad on ju lapsed“. (Remargi korras, kolme lapse emana: saad küll, otsid neile mõne rahulikuma tegevuse). Ometi olen end talitsenud isegi situatsioonides, kus pärdiklased pilluvad aknasse kurikaid ja täidetud veepudeleid või käivad samas vastu klaasi koerale patsu-patsu tegemas ning vanemad seda heldinult pealt vaatavad, hoolimata asjaolust, et koer uriseb ja ta karv turri tõmbub.

Et „mis ma ikka teha saan?“. Mina saan. Rohkem Ilse ööseks üksi koju ei jää. Nagunii oleme teda igale poole kaasa tassinud ja nii saagu ka edaspidi. Paraku ei lahenda see kõiki ühiseluprobleeme. Näiteks ei vii keegi korrakski sõbralikult minema naabreid, kelle sundmõte mööblit mööda põrandat lohistada ei vaibu 24/7 (kümnevõistlejate vanemaid siis). Ja ausalt, see maja siin ei kosta väga läbi. Näiteks kõrvalkorteri lastest olen teadlik ainult rõdul nähtavate mänguasjade tõttu.

Samuti jääb õhku küsimus inimeste kohta, kes küll ähvardavad filmitud videoga, ent ei saada seda mitte mulle, vaid kuhugi „massimeediasse“. Ega jäägi üle muud kui vananevale ja ennast nutikaks pidavale koolikiusajale kaasa tunda ning hirmuvärinates oodata, kas Haabersti linnaosavalitsuse ajalehe jaoks ületab lugu ühel ööl haukunud koerast uudiskünnise või mitte.