ILSE BLOGI | Kas ka koerad on muutumas lumehelbekesteks?

20 aastat tagasi ei hämmastanud kedagi, kui Pontu veetis aastaid aianurgas lühikese keti otsas või Muri omapäi mööda tänavaid jõlkus, kuni auto alla jäi. Kas me olime kuulnud midagi käpavahast või interaktiivsetest mänguasjadest? Uus generatsioon, uued tõekspidamised!

Algatuseks panen käe südamele ja kinnitan, et mul pole lumehelbekeste vastu midagi. Võibolla nad tõesti nutavad ja minestavad kergemini, ent just see põlvkond on fookusesse toonud rea loomaõigustega seonduvaid teemasid, mille eest nad ka tuliselt võitlevad.

Igasuguste pässide torin stiilis "kui sa oled sündinud pärast 90ndaid, siis sa ei tea elust midagi - vaat, kuidas meie omal ajal ikka mulda sõime ja ilma turvavööta sõitsime!“ näib, vabandage väga, lihtsalt nõmeda eneseupitamisena. Elu läheb edasi, leppige sellega!

Küll aga pani mind mõtlema ühe koertetreeneri poolt hiljuti öeldu: paljudel tänapäeva koertel on tähelepanusõltuvus. Nii tõesti, kui ma siin kirjutan, olen täheldanud sama. Ja mitte ainult täheldanud, vaid ka sellele kaasa aidanud. Sest kas ma mitte ei alusta järjekordset uut päeva sellega: „No tere, Ilsekene! Mida sa tahaksid? Süüa? Kas väikesel taksil on suur mure?“ - kohe momendist, kui koer teki alt koonu välja pistab?

Kümme päeva tagasi käisime Ilset metsas jooksutamas - püüame seda teha igal võimalikul nädalavahetusel (eelnevalt loomulikult küsides, kas ta ikka tahab. Jah, ta tahab!) Taks hüples ja traavis entusiastlikult mööda künkaid ja kraave, aga kui tagasi koju jõudsime, ei saanud ta enam ennast liigutada. Teki alt paistis vaid koon ja kostus kaeblikku viiksumist, kui ta mõne liigutuse pidi tegema.

Oh neid musti mõtteid ja unetut ööd, mis sellele järgnesid (pühapäeva õhtu, loomakliinikud on ju kinni!), sest takside seljaprobleemide kohta olen ometigi palju kuulnud/lugenud! Alles hiljuti jäi silma üks lugu, kus taksik tuli magama panna, sest ei võtnud enam jalgu alla. Kas tõesti algab see kõik juba nüüd - veel enne, kui ta kaheseks saada jõuab?!

20 aastat tagasi hüppas mu eelmine taks nari ülemiselt korruselt alla. Lapsed olid ta mõtlematult sinna tõstnud, et temaga mürada. Loomulikult väänas ta ära oma selja ega suutnud liigutada. Samas ei mäleta, et ma selle õnnetuse tõttu magamata öö oleksin veetnud: Tilde käis loomaarsti juures, talle määrati ravikuur ning mees süstis teda mõnda aega kohusetundlikult turja. Õige pea oli koer terve.

Esimene koer Tim saabus mu ellu, kui olin seitsmene. Huvitav, mida ta tollal sõi? Ometi mitte loomapoest ostetud kvaliteetkrõbinaid ju! Liha ja vorsti polnud nõukaajal paraku endalgi!

Paariaastasena haigestus Tim koerte katku. See murdis mu lapsesüdame, ent temagi tuli haigusest välja ja elas pika väärika elu - 13. eluaastani. Vaktsiinid? Kes neist kuulnud oli?! Steriliseerimisest/kastreerimisest rääkimata. Kutsikaid müüdi paari rubla eest turuväravas ja targem oli soetada isane, sest emased poegisid varem või hiljem.

See kõlabki nüüd (tahtmatult, ausõna!) nagu pässide „mida teie, noored, ka elust teate?!“ Tolleaegsed koerad jäid enamikus ellu, kuigi paljudel omanikel ei tulnud pähegi neid kunagi veterinaari juurde viia. Kui mõni otsa sai, peeti seda loomulikuks kaoks. Hiljuti ütles üks loomapäästega tegelev inimene midagi intrigeerivat, aga tõenäoliselt õiget: „Kui vanem põlvkond eest ära kaob, laheneb ilmselt ka ketikoerte probleem.“

Minu lumehelbekeste generatsioonist pärit pojal on Thor - kolmanda ringi koer. Eelmistest kodudest ühes oli tal kord käpp ära murtud, teises lastud suuremal koeral poolvigaseks tuuseldada.

Mõistagi oli tal närvikava nii sassis, et üksi jätta ei saanud teda hetkekski, aga poeg tegi hotelli retseptsioonis öövahetusi ja võttis vastu ärritunud naabrite telefonikõnesid, kuni tuli hiilgava idee peale paigaldada koju kaamera. Selle kaudu oli võimalik Thoriga ka sidet pidada, temaga rahustavalt rääkida. Lõplikult lahenes olukord, kui talle tuli seltsiks teine koer. Veel mõne aasta eest ei teadnud keskmine koerapidaja midagi nähtusest nimega üksindusahistus.

Mul on hea meel, et nendest teemadest on üha rohkem rääkima hakatud ja suur osa tänastest omanikest mõistab oma koera vajadusi vahetevahel neist ettegi rutates. Ent tegelikult on vist täitsa normaalne kinkida koerale jõuludeks nuuskimismatt või mänguasi, kust ta käpa ja koonuga nügides maiuseid kätte peab saame. Just nii me Ilsega tegimegi.

Ilse võttis oma lühikesed jalad alla juba järgmisel päeval pärast äpardust ja möödunud nädalavahetusel kepsutas taas mööda metsa, nagu poleks midagi juhtunud. Pealtnäha üksildasel metsateel tulid meile vastu koerajalutajad, Alaska malamuudid kenasti rihma otsas, mispeale tundsin rõhuvat süü- ja häbitunnet, et minu koer lahtiselt jookseb. Võimalus oma koera ilma rihmata jooksutada on ilmselt pöördvõrdelises seoses interaktiivsete mänguasjade pealetungiga. Ega need koertele mängimiseks mõeldud nutiseadmedki enam kaugel ole.