Kogu meedia kihas verdtarretavatest pealkirjadest, kuidas Leedu hundid juba inimesi ründavad. Sõnumit jagasid oma portaalides ka Leedu jahimehed. 12. oktoobril avaldati aga looma laibalt võetud DNA-analüüsi tulemused. Tegu oli koeraga, kelle DNAs polnud jälgegi hundiga ristumisest.

Ühel septembriööl äratas koduaia koerte haukumine üles 64-aastase talunikuhärra. Mees läks õue ja lasi koerad vabadusse. Koerad tormasid kohe karjamaale ja mees neile järele, nuga ühes ja valgusti teises käes.

Kuna suvel olla hundid mehe kariloomi juba rünnanud (saagiks olid langenud seitse lammast ja üks varss), aimas härra juba ette, et tegu on hundiga. Karjamaale viinud meetrilaiusel mõlemalt poolt traataiaga ümbritsetud rajal kohtaski mees looma, keda pidas hundiks.

Loom ehmus nii mehest kui tema koertest ning kuna tema põgenemisteed olid kahelt poolt piiratud, ründas ta meest, hammustades meest vasakust käest. Mehel oli aga paremas käes nuga, millega ta looma surnuks pussitas.

Ka hommikul looma päevavalges nähes oli mees veendunud, et tegu on hundiga. Looma käisid vaatamas ka teised jahimehed. Sündmusejärgselt võeti looma laibalt proovid, et teha DNA-testi abil kindlaks, kas tegu oli hundi või hundi ja koera hübriidiga. Nagu eelnevalt mainitud, selgus analüüsi tulemustest, et ei üht ega teist. Tegu oli hoopis puhta koeraga.

Vahepeal jõudis meesterahvas aga avameelselt intervjuusid anda, kinnitades, et olles ise nii talunik kui ka jahimees, on tal huntidega palju kogemusi. Tema kandis liikuvat ringi palju võsavillemeid, kellel puuduvat igasugune hirm inimese ees.

Mees olevat ka väikese lapsena napilt hundi hammaste vahelt pääsenud (tookord päästis tema elu pere koer), nii et see polnud tal sugugi esimene kord hundirünnaku ohvriks sattuda. Härra lood šokeerisid kogu ühiskonda ja tekitasid suuri vaidlusi teemal, kuidas huntidesse suhtuda ning kas ja kui palju on neid Leedu metsadesse üldse vaja.

Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias levivad sellised erutavad lood kulutulena. Igati arusaadavalt on keeruline liiki täpselt määratleda olukorras, kus inimene tunnetab enda elule ohtu ja kohtub öisel ajal hundile väga sarnase välimusega loomaga (eriti olles ise juba ette meelestatud, et kohtab hunti).

Kuid arvestades, et Leedus on teadaolevalt suur probleem hulkuvate koertega, kes vahel ka karju moodustavad, ei oleks pidanud juhtunu kajastamises see variant, et tegu võis olla koeraga, juba algusest peale välistatud ega tagaplaanil olema. Eriti kuna kõne all oli hundile niivõrd tavatu käitumine.

Nüüd on tõde selgunud, kuid mainekahju kriimsilmale on siiski juba tehtud. Selle enam kui kuu kestnud poleemika tulemusena on inimeste hirm hundi ees kahtlemata süvenenud ning ilmselt ka tolerantsus hundi suhtes märkimisväärselt vähenenud. Ning hundil polnud selle looga tegelikult mingit pistmist. Raske on pärast seda rahvale selgeks teha, et hundid ei ründa inimesi. Kahjuks ei ole see ei esimene ega viimane näide huntidele tehtud ülekohtust – ei Leedus ega mujal maailmas.

Allikas: „Hunt Eesti rahvusloom“