ARVAMUS | Huntide arvukuse kohta on Eestis liikvel valeinfo, mis teenib jahimeeste huve

Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3-5 liikmelised ja ka üksikuid hunte väga ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et hundid on defitsiit ja hirmujutte nende kohta levitatakse ühe huvigrupi poolt küttimishuvi nimel, kirjutab MTÜ Eesti Suurkiskjad juht Eleri Lopp.

Üleeile vahendas Eesti Jahimeeste Selts valeinfot, mida levitasid ka mitmed meediaväljaanded. Esimene neist puudutab valeinfot, et Rootsis on 460 hunti. Tegelikult on heal juhul 400, sest kuus karja kütiti talvel ära ja seda ei ole arvesse võetud. Rootsis hinnatakse arvukust perioodil 1. oktoober kuni 31. märts. Seega isegi, kui 6 karja talvel maha lastakse ja nende jäljed loendatakse, siis neid arvestusest maha ei võeta.

Samuti oli Eesti Jahimeeste Seltsi poolt levitatud infos vale see, et avalik arvamus on hundi vastu. Tegelikult näitavad mitmed Rootsis 2021. ja 2018. aastal tehtud uuringud ja küsitlused, et inimesed toetavad hunti ülekaalukalt ja nende suhtumine neisse on positiivne.

Rootsis korrutatakse iga teadaolev pesakond numbriga 10. Eestis samuti, kuid tegemist ei ole usaldusväärse meetodiga, mille kohta on ka teaduslikult tasemel infot. Igal aastal tuleb hinnata uuesti igat olukorda ja reaalne pesakonna keskmine number võib muutuda. Näiteks võib selleks numbriks olla hoopis 7 või 5.

Et täpsemalt teada, tuleks selleks läbi viia uuringuid, aga neid Eestis kahjuks ei tehta. Ainuke info tuleb jahimeestelt, kes edastavad kogutud andmed Keskkonnaagentuuri. Ei mingeid teaduslikke seireid huvigrupi väliselt või DNA analüüse kogutud väljaheidetelt või kütitud loomadelt. Eesti kopeerib Soome- Rootsi loendusmeetodeid, kuid jätab ära mitmed olulised nüansid, mida kirjeldasin.

Kui liik on ohustatud ehk ebasoodsas seisundis, siis tuleb juhinduda ettevaatusprintsiibist, mida nõuab ka loodusdirektiiv.

Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3-5 liikmelised ja üksikuid hunte väga ka ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et huntidest on defitsiit.

Hundikarja tugevuse määrab nende arv. Koos on nad tugevamad, kuid loomulikult kõik kokku ei sobi. Propageeritud on väidet, et hundid paljunevad hästi ja juurdekasv on hea. Jah, õige, aga rääkimata jäetakse, et pooled - kui mitte kõik hundikutsikad - ei ela isegi aastaseks.

Rootsis on hundid väga täpselt geneetiliselt uuritud ja on tulnud välja, et enamus hunte on omavahel sugulased ning kui arvukus pikaajaliselt kasvama ei hakka, ohustab neid välja suremine geenirikete tõttu.

Eestis ei ole antud uuringuid piisavalt tehtud ja me ei tea, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, hübrisisatsioon koertega jne. Inbriidingust Skandinaavia näitel kirjutasin siin:

Eestis ei ole ka tehtud hundile elujõulisuse uuringut, mis oleks üldse kõige alus, kui me küsime, kas Eesti hundil läheb hästi või halvasti.

Küsisin just hiljuti ühel kohtumisel Rootsi Stockholmi Ülikooli zooloogia professorilt Linda Laikrelt, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, kui meie jahisurve on viimased 10 aastat olnud 25-50% populatsioonist. Vastus oli, et see pole välistatud ja oht on olemas.

Miks üldse EJS levitab infot Rootsi hundijahi kohta paar päev enne kui Eestis algab ametlikult hundijaht? Küsitav on ka otsus Keskkonnaameti poolt anda käskkiri välja päev enne jahti, muutes edasikaebamise mõttetuks. Ajaga, kui asju kohtus lahendatakse, on juba hundid maha lastud.

Eestis on hunt ohustatud liik, veelgi arusaadavamalt öeldes punases nimekirjas IUCNi kriteeriumite järgi, kuid vaatamata sellele kavatseb riik küttida 90 hunti 240st (37,5%). Võrdluseks, et karusid on jahimeestelt saadud info põhjal ligi 800 ja neid kütiti ligi 90 (11,25%). Hunte kütitakse ilmselt veel rohkemgi, sest hiljem antakse ka teine osa lubadest.

Ehk kokkuvõtvalt kaitsevad Euroopa seadused hunte, samuti näitavad teadusuuringud nende kaitsmisvajadust. Kahjustusi on võimalik vältida, kui vaid tahta (uuringud kinnitavad ja näiteid on palju). Avalik arvamus on suurkiskjaid soosiv.

Hirmujutte huntide kohta külvab ja levitab üks huvigrupp ja nende huvi on hunte küttida. Selleks kasutatakse meediat väga oskuslikult. Näiteks kihas septembris Leedu meedia, sest hunt oli inimest rünnanud. Hiljem, aga selgus, et tegemist oli koeraga. Kahju hundile ja mainele on aga juba tehtud ja inimesed hirmule aetud.

Ka Eestis kumab mingitest karuründe uudistest välja, et neid jutte levitavad jahimeeste elukaaslased või tuttavad, tihti on allikad ka anonüümsed. Lambakasvatajad on ise ka jahimehed ja mitmel näitel tundub, et neid kahjustusi ongi vaja, et õigustada huntidele peetavat jahti.

Uuringud näitavad, et jaht tekitab nuhtlusisendeid pigem juurde. Ka loodusdirektiiv ütleb, et isegi, kui liik tekitab kahjustusi, peab enne küttima asumist täielikult olema kindlaks tehtud, et liigi seisund ei muutu ebasoodsaks või halvemaks. Jaht pole mingi meede kariloomade kahjustuste ärahoidmiseks.

Praegune praktika võrdub olukorraga, et kui pole hunti, siis pole ka probleemi. Kui kariloomi ei kaitsta, siis probleem ei kao ära. Lastakse maha, aga mõne aja pärast tulevad uued. Jällegi lastakse need ka maha.

Naiivne on väita, et hundid on liiga julged. Inimene on tänapäeval igal pool. Pole huntidel kohta, kus nad saaksid ilma inimtegevuseta olla. Eriti, kui inimesed ise kutsuvad hunte külla kaetud lauaga. Meetmed karjade säästmiseks on lihtsad – paigaldage elektrikarjus või aed. Kui lihtsam on riigilt kahjustuse eest kompensatsiooni saada, siis tekib küsimus, kas omanikul mingeid kohustusi ka endal olema ei peaks?

Üks vähemuses olev huvigrupp suudab mõjutada poliitikuid ja ametnikke, pannes neid tegema otsuseid, mis on seadusevastased. Nii Eestis, Rootsis, Soomes, Norras on hundid kohtus.

Tundub, et tänapäeval tehakse looduskaitseseadusi enese rahustuseks, näitamaks, et me ikka hoolime ja hoiame loodust. Reaalsuses vaadatakse neist pigem mööda ja koostatakse teaduse sildi all kavasid, mis peaksid hunte kaitsma, kuid tegelikult õigustavad nende küttimist.