Omanimelise loomakliiniku juht Tiina Toomet märgib, et paljudes maades - näiteks Austraalias - ja mitmetes USA osariikides olemas ning ka erinevate veterinaarorganisatsioonide poolt on vastu võetud käitumisjuhised eutanaasia korral ja ilmselt on aeg selline ka Eesti loomaarstide poolt kokku panna.
Selle eelduseks on arusaam, et loomaarstidel on oskused ja teave looma kannatusi ära tunda, loomaarstide võimuses on loomade kannatuste vähendamine/kõrvaldamine.
„Sinna alla kuulub ka eutanaasia, kui muul viisil me kannatust kõrvaldada ei saa,“ täpsustab ta.
Loomaarst lähtub tema sõnul olukorra hindamisel esmajoones looma heaolust, mitte omaniku tujust või ühiskondlikust arvamusest.
Loomaarst Anu Poopuu: lisab, et loomaarstidel on õigus keelduda ka loomi eutaneerimast. „Loomaarstide tööd reguleerivad nii Eesti Loomaarstide Eetikakoodeks kui Eesti Vabariigi seadused ning me peame oma tööd tegema ikka iga juhtumit eraldi vaagides, looma heaolu ja tervise nimel. Eutanaasia puhul on tegu keerulise ja raske teemaga. Rääkides isiklikust kogemusest – mina olen keeldunud looma magama panemisest ja selle aluseks on olnud kaalutletud põhjendused,“ räägib ta.
Samas esineb Poopuu sõnul juhtumeid, kus selgub, et looma seisund ja heaolu kannatavad eutanaasia tegemata jätmise korral rohkem ning mõistlikku alternatiivi ei ole või loom on selgelt ühiskonnale ohtlik. „Viimase all pean silmas ükskõik mis liiki looma, kes - sõltumata kõikidest haldamis- ja ravivõtetest - jäävad endale või ühiskonnale selgelt ohtlikuks,“ ütleb ta.
Loomaarst Helen Valk toonitab, et eutanaasia ei ole kunagi ühegi loomaarsti jaoks läbimõtlemata otsus, samuti ka omanikud, kes paluvad seda oma loomale teostada, ei tee seda uisapäisa.
„Pigem näen ma loomaarstina kahjuks liiga sageli seda, kuidas omanikud jätavad selle otsuse tegemata ja viivad raskelt haige looma koju nii öelda loomulikku surma ootama. Teisisõnu piinlema. Põhjendades, et nemad ei taha olla surma üle otsustajad. Kahjuks siis ei kommenteeri seda keegi kui loomapiinamist,“ arutleb ta.
